Ava- või tavakontsert – pärleid mõlemal

TOOMAS VELMET

ERSO kontserdid: Pärnu kontserdimaja hooaja avakontsert 19. IX, ERSO hooaja II avakontsert „Till Eulenspiegel” 26. IX ja sarja „Gurmee” avakontsert „Josephslegende” 3. X Estonia kontserdisaalis.

Meie kontsertkollektiivide ja kontserdimajade hooaeg käivitus septembris suuremate ja veel suuremate paukudega ja mõni neist lausa kaks korda. Nii avas ERSO peale oma hooaja veel Pärnu kontserdimaja hooaja ja on jõudnud juba mitmenda tavakontserdini. Nüüd neist avapaukudest järjekorras.

Pärnu kontserdimaja hooaja avakontserdil 19. septembril seisis ERSO ees meile tuttav Moskva dirigent Feliks Korobov. Noor (39), aga küllalt teenekas ja väga mitmekülgselt haritud muusik on Eestit külastanud vähemalt 2010. aastast, kui ta juhatas Saaremaa ooperipäevadel. Tänavu avas ta ERSOga Pärnu hooaja. Kava alustati Beethoveni vähe mängitud avamänguga „Kuningas Stefan” (1811), kus kohe avaldus Korobovi energiline suhe orkestriga ja selle akustiliselt positiivne resultaat.

Avakontserdi parimad hetked saabusid kohe pärast avamängu Beethoveni I klaverikontserdi C-duur op. 15 ettekandega. Solist oli Peeter Laul, temagi meil hästi tuntud ja kõrgelt hinnatud pianist Peterburist. Noorte muusikute temperamentne noore helilooja (27) teose esitus oli suurepärane saavutus ja ilus kingitus Pärnu publikule. Kontserdi teine pool, austusavaldus prantsuse muusikale, koosnes Jacques Ibert’i (1890–1962) kahest ulatuslikumast teosest, nende vahel Maurice Raveli „Pavaan” . Ibert’ilt oli kavas kuueosaline „Divertisment”, mis on tegelikult näidendimuusika, ja sümfooniline poeem „Pariis”, mis on samuti kujundusmuusika, kuid mõlemal on efektne koht orkestrite repertuaaris ka kontsertmuusikana. Korobov ja ERSO said nende sädelevate teostega hakkama just nii nagu vaja, kuid erilise pärlina mõjus nende küllaltki lärmakate teoste vahel Raveli „Pavaan”. Rohkearvuline Pärnu publik polnud ovatsioonidega kitsi.

ERSO enda hooaeg vajas tänavu kahte avangut ning hooaja teist avakontserti „Till Eulenspiegel” 26. septembril juhatas peadirigent ja kunstiline juht Neeme Järvi. Kontserdi pealkiri lähtus kava   ainsast ERSO repertuaariteosest – kõik teised olid seekord orkestrile esmaesitused. Richard Straussi „Pidulik prelüüd” suurele sümfooniaorkestrile ja orelile, valminud tellimustööna Viini kontserdimaja avamiseks 1913. aastal, sobis suurepäraselt ka ERSO hooaega sisse juhatama. Võib ainult imestada, miks pole teost meil varem ette kantud. Kava pidulikule osale järgnes suur sümfoonia autorilt, kellest meie kontserdilavad ei tea midagi. Amy Marcy Cheney Beach (1867–1944) on Richard Straussi kaasaegne Põhja-Ameerikast, kellel on au olla esimene suurt tunnustust teeninud ameerika naishelilooja. Kontsertpianisti ja helilooja Amy Beachi „Gaeli sümfoonia” e-moll op. 32 on loodud aastal 1896 ja saavutanud edu üle kogu maailma. Detroiti SOga on Järvi teose salvestanud ka plaadifirmale Chandos. Sümfoonia muusikaline materjal on inspireeritud vanadest iiri meloodiatest – siit ka sümfoonia pealkiri „Gaelic”. ERSO meisterlikult ja pühendumusega mängitud teosest sai suurepärase avastuse meie publikule.

Kava teinegi pool algas naishelilooja loominguga või siis pigem geniaalse helilooja Gustav Mahleri abikaasa Alma Maria Schindler-Mahleri loodud „Orkestrilauludega”, mille orkestratsiooni on teinud soome dirigent ja helilooja Jorma Panula. Laulud esitas Soome Rahvus­ooperi kunstiline juht, maailmalavadel tuntud metsosopran Lilli Paasikivi. Saime meiegi osa selle kalliskivi – nii on nimetatud laulude salvestust – särast Estonia kontserdisaali laval. Kontsert lõpetati juba pealkirjas tõotatud Straussi sümfoonilise poeemiga „Till Eulenspiegeli lõbusad vembud”, mille ettekanne oli erakordselt hea. Kõik orkestrisolistid olid valmis vempudeks, mida partituur rohkelt pakub, kaasa arvatud metsasarvesolist Pan Ye, kelle esitus tasub meelde jätta. Oli selleski teoses teatav esmaesituse hõng, sest selgus, et maestro Järvi juhatas poeemi ERSO ees esmakordselt.

Vaid nädal hiljem, s.o 3. oktoobril, jätkus ERSO hooaeg juba tavapäraselt, ent kui puldis on Neeme Järvi, pole rutiinile mingit ruumi. Mul puudub ülevaade, mitut Bohuslav Martinů (1890–1959) sümfoonilist teost on siinmail üldse esitatud, kuid neid ei ole kindlasti palju, kui üldse on. Küll on Martinů sümfooniliste teoste loetelu pikk: 6 sümfooniat ja 16 sümfooniaorkestrile või kammerkoosseisule kirjutatud teost, mõni neist esitamiseks lausa kahele orkestrile, ning lugematu hulk instrumentaalkontserte. Järvi otsustas sellest valikust lavale tuua kaks süiti balletist „Špaliček” (1932). Kas see oli õige valik, saame otsustada, kui kuuleme Martinů sümfoonilist muusikat ERSO ja Järvi esituses järgmisel korral. Minu hinnangul ei tulnud kahe süidi ettekanne ühel kontserdil kasuks Martinů loomingu populariseerimisele, kuigi mul ei ole esitusele ühtki etteheidet – kõik oli väga meisterlik.

Beethoveni II klaverikontserdis B-duur op. 19 soleeris Kalle Randalu ja see oli koos tuttuue Steiway kontsertklaveriga (aitäh, Eesti Kontsert!) küll õhtu tippsündmus. Kuna maestro oli kava koostamisel ilmselt balletilainel, siis lõpetati seegi kontsert nimiteosega ehk sümfoonilise fragmendiga Richard Straussi balletist „Josephslegende” (1914/1947). Seega moodustus kena raam kahele Järvi juhatatud kontserdile, sest miski, mis ühendas esimese kontserdi „Piduliku prelüüdi” teise õhtu Joosepi legendiga, oli saalis selgelt tajutav. Kuid Järvi poleks Järvi, kui tal poleks tagataskus varuks veel mõnd üllatust, ja see oli lisaks mängitud Wilhelm Stenhammari „Intermezzo from Sången” op. 44. Maestro teadustas lühidalt: „ Stenhammar – laul” ja lisas „Ilus laul”. Ma ei häbene väljendada maksimaalset tunnustust Neeme Järvile – see esitus jääb ajalukku. Ootame lisale lisa.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming