Avakontsert eesti ja tšehhi muusikaga

AARE TOOL

Tallinna Filharmoonia hooaja avakontsert 21. IX Mustpeade majas: Riivo Kallasmaa (oboe) ja Tallinna Kammerorkester Risto Joosti dirigeerimisel, kavas Jaan Räätsa „Kontsert kammerorkestrile” op. 16, Bohuslav Martinů oboekontsert, Lepo Sumera „Come cercando” ja Antonín Dvořáki „Serenaad” keelpilliorkestrile op. 22.

21. septembril Mustpeade majas kuuldu järgi otsustades tõotab Tallinna Kammerorkestri alanud hooaeg kujuneda eelmisega samaväärselt õnnestunuks. Juba ainuüksi kavavaliku põhimõtet võib pidada kiiduväärseks korraga mitmes mõttes ja tuua eeskujuks nii mõnelegi kollektiivile.

Kõigepealt nimetan eesti muusika esindatust. Siinses kontserdielus on tunda tendentsi, et eesti heliloojate teoseid mängitakse enamjaolt festivalide või „päevade” raames, seega teatud erand­olukorras, ja märksa vähem regulaarses (festivalidest muul ajal) kontserdielus. Seejuures ei räägi ma sugugi ainult verivärskest loomingust, vaid ka nendest heliloojatest, kelle muusika peaks justkui olema aastakümnete vältel end juba piisavalt tõestanud. Kuigi kindlasti leidub neid, kes meeleldi vastu vaidleksid, arvan siiski, et eesti muusika esitustraditsiooni hoidmine peab olema ennekõike just siinsete kollektiivide igapäevane missioon ja privileeg. TKO hooaja avakontserdi kavas oli Jaan Räätsa ja Lepo Sumera muusika leidlikult asetatud kõrvuti kahe Tšehhi klassiku Antonín Dvořáki ja Bohuslav Martinů looduga, nii et kaetud olid eri põlvkonnad ja väljenduslaadid.

Lõpuks oli hoolitsetud ka žanrilise mitmekesisuse eest, sest Martinů loomingust tuli ettekandele oboekontsert. Instrumentaalkontserdi žanr selle kogu mitmekesisuses on esindatud siinsetel lavadel üsnagi ebaühtlaselt, mistõttu vahepeal juba peaaegu tundus, nagu oleks kontserdikorraldajad puhkpillide olemasolu sootuks unustanud. Ka selles vallas on TKO hakanud kündma tänuväärset vagu: nii näiteks võis kevadel kuulda oboel soleerimas Kalev Kuljust, nüüd hooaja avakontserdil Riivo Kallasmaad ja juba lähipäevadel esineb fagotivirtuoos Martin Kuuskmann.

Bohuslav Martinů, ilmselt tähtsaim Tšehhi helilooja pärast Leoš Janáčeki, ei pruugi olla siinmail just kõige sagedamini esitatav autor, kuid oboe ja veel mõne teise puhkpilli mängijaile on tema nimi vägagi tuttav. Tema oboekontsert on selle žanri üks mõjuvamaid näiteid XX sajandil kõrvuti Richard Straussi ja teenimatult harvemini mängitava Ralph Vaughan Williamsi kontserdiga. Teose keerukus ilmneb pilli heliulatuse julges kasutamises, nüansirohkes rütmis (pean silmas Martinůle iseloomulikke sekstoo­le, septoole jne), orkestriga pidevalt vahetatavates repliikides ja lõpuosa kahes kaelamurdvas soolokadentsis. Kallasmaa mängus raskused ilmsiks ei tulnud ja ega peagi tulema. Selle asemel võis kuulaja olla tunnistajaks igas registris kandvale ja viimistletud kõlale ning enamjaolt tasakaalukale, kuid mõnes kohas ka päris sobivalt riskijulgele esitusele.

TKO on oma arengus viimasel ajal teinud läbi märgatava edasimineku. Mõelgem näiteks kahele viimasele osale (Grave ja Allegro) Jaan Räätsa kontserdist kammerorkestrile. Kõigest kaheksat takti hõlmav Grave kõlab esmalt pianissimo’s ja sama materjali korratakse seejärel fortissimo’s. Kui orkester suudab ühtviisi kandvalt mängida mõlemal juhul, tuua esile ja panna elama selles ülimalt kontsentreeritud väljenduses iga heli, siis kõneleb see kõrgtasemest. Allegro puhul piisab tõdemusest, et dirigent Risto Joosti täpsed žestid realiseerusid võrdväärselt selge esituse näol.

Räätsa kontserti võib pidada eesti muusikas viiekümnendatel alanud ja kuuekümnendatel jätkunud uue suuna üheks tabavamaks kehastuseks, Lepo Sumera „Come cercando” (1995) on mingis mõttes jällegi Räätsa teosele järgnenud otsingurohkete kümnendite üldistus. Teose alguse kõlamassiiv ja motiiviotsingud selginevad järk-järgult 1970. ja 1980. aastate vaimust kantud ostinaatseks liikumiseks ning võib-olla ei eksi isegi need, kes leiavad siit alles sellel aastatuhandel laiema kandepinna saanud kõlaerksa väljenduslaadi ettekuulutuse. Kuna come cercando tähendab „justkui otsides”, siis kõlbaks see väga hästi TKO alanud hooaja motoks: avastada on eesti heliloomingus kindlasti nii mõndagi, kui vaid jätkub muusi­kute otsivat vaimu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming