Bach on parim vahend üksinduse vastu

Heili Vaus-Tamm

“Bach on parim vahend üksinduse vastu” – selline vapustav üldistus jäi kummitama viiuldaja Gidon Kremerist tehtud filmist. Ja põhjendus: “Bachi muusika on alati nagu kõne. Seda peab mõistma ja tundma,” ütleb Kremer. Tähendused, toonid, need jõuavad sinuni: nii võiks vabalt interpreteerida tema edasist mõttekäiku. Et Kremerist on tehtud film just Bachi kui teda kogu elu saatnud helilooja võtmes, on üksjagu üllatav. Sest pole ju Kremer mingi tuntud Bachi-mängija ega barokiguru.

Kui aga ühes filmis räägivad sellised muusika suurkujud nagu Kremer, Simon Rattle ja Sofia Gubaidulina, on veelgi pärleid oodata. Ja lisaks paljudele kenadele, kuigi triviaalsetele tõdemustele kõlab järgmine avastuslikult mõjuv lause Gubaidulina suust: “Pole juhuslik, et Gidon läheb nii sügavuti Bachi muusikasse. Bach on muusikamaailma keskne kuju oma intellektuaalse potentsiaali ja intuitiivse võimsuse stiihilise vooluga.” Ja just seda stiihilist voolu on Kremeri Bachi-käsitluses kõige rohkem.

Kui tehakse film keskeas kunstnikust, näidatakse tavaliselt tema otsinguid, kannapöördeid, kujunemist ja muutumisi. Kremer, vastupidi, on jäänud näiteks Bachi mängimises 20 aasta vältel samade põhimõtete ja isegi mängumaneeri juurde. Ainulaadselt mõjuvad vaheldumisi kaadrid noorest (mustvalge film) Kremerist ja praegusest Kremerist samu Bachi teoseid esitamas! Paar takti ühelt, paar takti teiselt – suurte prillidega kõhn moskvalane Kremer mängib ainult paar kraadi eksalteeritumalt kui praegune maailmamees.

Ja kui “päris-Kremer” kommenteerib, et kuigi vahepeal on 20 aastat pettumusi, elu ja kogemusi (mis kõik mängus tunda peaks olema), on ta toona lindistatuga rahul ega teeks midagi otsustavalt teisiti. Armas on fakt, kus 13-14aastasel Riia koolipoisil Gidonil võeti eksamihinne palli võrra alla, sest Bachi h-moll Partita Bourrée oli liiga temperamentne, liiga vaba.

“Vabadus” on ka üks filmi märksõnu. Sest sõltumatust ja erilisust rõhutab Kremer oma kommentaarides igati. See väljendub juba selleski, kuidas David Oistrahh tema ande kohta algul vägagi skeptilisel arvamusel oli. Ja kuidas Kremer ise tsiteerib ühes intervjuus kõlanud mõtet, et ei  hinnata mitte sellist õpilast, kes tuleb oma võimeid ja oskusi demonstreerima, vaid sellist, kes võib tekitada kas või millegagi võõristust, aga kellest aimub vajadus midagi väljendada. Tõelises barokigurus Glenn Gouldis imetleb Kremer ka just mitmekülgsust, kuidas pianist Bachi tõlgendab (ainulaadsed kaadrid, imelikult madalas poosis mängivast ja, huuled torus, kaasa häälitsevast Gouldist).

Kuna vahepeal on baroki interpretatsioonis toimunud terve revolutsioon, puudutab vene kooliga maestro Gidon Kremer riivamisi ka autentsuse mõistet. Aga ta kinnitab, et tema meelest ei seisne see mitte kindlate reeglite järgi mängimises, vaid autentsus peab ilmnema tunnetuses. Ja tema enda “õppetund” publikule – Bachi Partita b-moll. Kremer vaidleb vastu muusikateadlastele, kes soovitavad mängida Allemande’ile järgnevat osa double’i kaks korda kiiremini. Kremer aga leiab, et Bachi interpretatsiooniski pole üheseid vastuseid ja et kõnekas on see osa igas tempos, mitte ainult traditsiooniliselt väljakujunenus.

Teiseks filmi märksõnaks kujuneb “ohverdus”. Ja seda seoses helilooja Sofia Gubaidulinaga, kellelt Kremer tellib mängimiseks teose. Siin sõlmuvad filmi koos hoidvad niidid. Filmi pealkiri on “Kremer. Tagasi Bachi juurde”. Viiuldaja räägib, kuidas ta pöördub aastate ja aastakümnete möödudes ikka mõnede Bachi teoste kui allika juurde tagasi. Gubaidulina saab lummatud tema interpretatsioonist, leiab sellest üllatavalt ohverduse mõõtme ja kirjutab oma teose viiulile ja orkestrile “Offertorium”, kasutades Bachi “Muusikalise ohvri” teemat. Tänuväärne materjal, mis filmis näpuga näitamata, aga mõjusalt välja mängitud.

Vormiliselt on film komponeeritud ühe kirikus toimuva Bachi teose lindistuse ümber. Ja vahepealsete ekskurssidena lisavad Kremeri enda tegemistele värve kaadrid šansoonilauljast Jacques Brelist ning hämmastavad filmikatked päeval külastajatele ja öösel kodututele metroojaamas Bachi mängivast prantsuse viiuldajast. Ka nendes on samasugust põlemist nagu meie akadeemiliste vahendite juurde jäävas maestros, tahab film ehk öelda. Diktoritekst teatab, et juba moskvalane Kremer on ajastu parim viiuldaja, kelle kontserdid maailmas on sensatsioonid, nii et koju naise juurde ja paneelmaja köögilaua taha jõuab ta harva. Gubaidulina aga avastab, et Kremer annab oma hingejõu ära kõladesse ja ohverdab end muusikale.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming