Bachi kõnetusvõimest ja -võimalikkusest Nigulistes

Ivalo Randalu

Tallinna uusaasta Bachi-nimeline muusikafestival Nõukogulaste võitlus eeskätt kõige sakraalse vastu värvis mõiste „viiruk” üleolevalt tumedakarvaliseks – usutavasti oleme sellest tänaseks vabanenud. Sestap tõdegem himuga, et viiruk pole mürk ning selle suitsutamine on tegelikult õhu puhastamine. Samalaadse toime omistab Bachi muusikale ka Andres Uibo, seda ilmalikugi inimese puhul, ja leiab, et õigeim aeg aktsiooniks on just aasta algus. Seitse aastat vaagitud idee realiseerus tänavu nimetusega Tallinna uusaasta Bachi-nimeline muusikafestival 1. – 7. jaanuarini Niguliste kirikus, perspektiiviga a.D. 2013 kirjutada tagasiulatuvalt tänavuse ette „esimene”. Ma ei tea, kuivõrd sügavalt tundis Roman Matsov – üks haritumaid muusikuid siinmail eales – Bachi orelivaramut, kuid oratoriaalsete suurvormide (ka Händeli) trotsliku väljatoojana oli ta kõige muserdavamatel kümnenditel ainukene, makstes selle eest vaibalkäimisega, tasutud sai täismajadega. 1999. aastal tõdes ta ajakirja TMK rubriigis „Vastab” muu hulgas, et „minu jaoks asub Bach kogu muusika tsentrumis. Selles mõttes, et enne teda [...] oli nagu ettevalmistus Bachile, pärast teda – temast lähtuv. Bachi Matteuse passioon on minu arvates kõige ilusam romaan sõna ja heli sünteesis, ma jumaldan seda ja selle loojat. Minu jaoks on see Kristuse lugu reaalsus – et Kristus on püha, on iseasi, aga ta oli inimene, kes kannatas meie eest ja meie pärast ning tema tõekspidamised on minu tõeks, tema ideed mulle väga vajalikud”. Ning seejärel veel kord: „Jah. Bach asub tsentrumis, nagu ka Leonardo da Vinci, Michelangelo, kreeka arhitektid, Homeros ... Nende juurest leiad need emotsioonid, mis inimesele omased. Neid tundma õppides kaeva, ja kui ei leia, on see sinu süü. Sellegipoolest kaeva edasi, saad rikkamaks elus ja armastuses.”

Sobib motoks siinkohal. Kuna Bachi muusika on tõusnud konfessioonideüleseks (vaatamata sellele, et Bachi on peetud Lutherist suuremakski luterlaseks!) ja üldtunnetatavaks, leidis festival nelja tuhande inimesega peaaegu maksimaalselt saali täitva kuulajaskonna. Enamiku moodustasid mõistagi turistid, peamiselt Peterburist Vladivostokini. Valdavalt ühekordsete külastajate kõrval tuli tegijaid tänama nt neljaliikmeline pere Moskvast: nad olid kohal kõigil 12 kontserdil ning plaanivad taaskohtumist kuningpilliga XXVI Tallinna orelifestivalil. Või kolmene, jälle moskvalastest asjahuviliste filmigrupp, keda samuti algusest lõpuni Nigulistes nägime. Veel tundub, et just venelased, nende vahvad keskklassi noorepoolsed intelligendid nakatasid meid oma braavo-hüüetega. Samas aga ei saa sugugi alahinnata eestlaste tõsist huvi – nendeta poleks festival AS Piletilevi 6. jaanuaril avaldatud esikümnes saavutanud kõikvõimalike „pipide” ja „helisevate muusikalide” ees müügiedus II kohta, kuna selle firma kaudu ostavad pääsmeid ainult kohalikud.

Nii suurt edu ei julgenud pragmaatikust genereerija ja kunstiline juht prof Uibo mitte oodatagi. Kuid läbilööki lootis, kuna paljulubavaid parameetreid jagub, need on ajapikku loodud. Kõigepealt on toiminud orelipooltunnid kasvava eduga lau- ja pühapäevastena aasta läbi 1993. aastast peale, mullu ühtekokku 11 682 külastust, seda muuseumipiletiga. (Mõtlemisaineks: kumb kummale, kunst või muusika, kujutab endast boonust?) Lisaks aastast 2007 suvine sari „15 minutit J. S. Bachi orelimuusikaga” kolm korda nädalas, mängisid Uibo ja Tiit Kiik.

Teiseks meeskond: eeskätt korraldajad MTÜ Ars Musica Estonicast, ka produtsendi ametit harjutav, eelmisel kevadel EMTA magistrina cum laude lõpetanud Deniss Kasparovitš, Tallinna linnavalitsus – 8000 euroga suurim toetaja, ametlikult EKMi Niguliste filiaal, sisuliselt ööd ja päevad majas liikunud direktor Tarmo Saaret. Häid asjamehi-naisi veelgi.

Kolmandaks programmid. Enesest mõista täideti kõik kuus orelipooltundi vaid orelitöödega, ikka kolm-neli lugu korraga. Ja sugugi mitte ainult Bachi sulest (Kiigel puudus 6. jaanuaril Bach sootuks). Sellega järgiti nendel pärastlõunatel senist traditsiooni, antud juhul pakuti vaheldust õhtuti mängitavale. Nii kõlasid küll Bachi-eelsed (Buxtehude, Pachelbel, Muffat ja Bruhns), Bachi-aegne (Albinoni) kui järgmistel sajanditel loodu (Boëllmann, da Bergamo, Guilman, Merkel, Grey, Pärt ja Uibo). Seevastu avakontsert ja kõik õhtused täiskavad, kokku kuus, pühendati 22 silmapaistva omamaise helikunstnikuga tervenisti Bachile. Nende muusikute kaudu visandamegi järgnevalt napi pildi toimunust.

Aukohale asetuvad mõistagi organistid, neidki oli kuus. Aga mitte kõigile ei jätkunud üheväärselt esinemisruumi. Mitte just seepärast, mida kunstiline juht Eesti üpris arvukast kontsertorganistide perest arvab. Nimelt peab ta rangelt rahvusvahelisele tasemele vastavateks (kodumaal tegutsevatest) hetkel vaid 4-5 persooni, kes on võimelised mööndusteta esitama nõudlikke täiskavasid. Ühe-kahe priima sooritusega tulevad seevastu toime peaaegu kõik ning segakavades võivad nad üksiknumbritega keni tulemusi saavutada, paraku rohkemaks pole (veel) jõudu. Sel korral sattus sellesse „seisusesse” tartlanna, praegune Uibo õpilane EMTAs Anna Humal, kes just kaalukal galakontserdil esitas laitmatult ja hea hooga Prelüüdi ja fuuga a-moll (BWV 543). Kõige hõivatum oli ootuspäraselt tema õpetaja, keda jätkus nii „pääsupesasse” suurte ja vähemate paladega (ka Prelüüd ja fuuga C-duur BWV 545 ja kuulus c-moll Passacaglia BWV 582 targasti timmitud esituses, rida värviküllaseid koraaliprelüüde, ta enda „Apokalüptilise sümfoonia” 1. osa) kui alla saali saateansamblite positiivi taha. Tore, et Tiit Kiigele jagus võimalusi etteasteteks koguni kolmel päeval, ka 5. jaanuari õhtul, kui ta Es-duur Prelüüdi ja fuugaga (BWV 552) raamis mõjusalt ülejäänud kava. Vaheldumisi koraalieelmängudega esitas Toomas Trass kolm tõsikaalulist lugu (ka c-moll Passacaglia, mille kordumist festivalil ei tule publikuvahetuse tõttu miskiks apsuks pidada), iseäranis aga pani kõrvu kikitama Tokaata ja fuuga d-moll (BWV 565) – see oli meeldivalt kerge, otsekui liblikalise algusega (omal ajal esitati dramaatilise tähenduslikkusega, viiulipärasusest lähtus ühel hiljutisel TROFil muide ka Peter van Dijk). Vahva ka, et meil seni veel olematul kombel laulis Trass prelüüdide ette koraali enda, kahju vaid, et esimeses kolmest võttis ta liialt tõtliku tempo. Ulla Krigulilt kuulsime oreligalakontserdil hästi kujundatud Tokaatat ja fuugat F-duur (BWV 540), samal kontserdil hiilgas pedaalitehnikaga Deniss Kasparovitš (Prelüüd ja fuuga D-duur BWV 532).

Vene tugev viiulikool on sealsed kindlasti ära hellitanud, ometi võlus turistegi Andres MustoneniMari-Liis Uibo Topeltkontserdi d-moll (BWV 1043), Mari-Liis Uibo probleeme ületava Kontserdi E-duur (BWV 1042) ning Arvo Leiburi sonaatide e-moll (BWV 1023) ja G-duur (BWV1021) intiimne toon ja stiilne väljatöödeldus. Poolehoidu väljendati nii nähtavalt kui kuuldavalt. Siinkohal tuleb eriti kiita festivali orkestrit üldse ja eraldi Orkestrisüidi h-moll (BWV 1067) eest (K. Nachtigall, T. Adson, T. Nestor, I. Eenmaa, O. Ainomäe, P. Sarapuu, A. Ots ja L. Orgse), kusjuures Aarne Otsa kuulmine lausa vapustas oma repliikide sära ja pingevabadusega, lühidalt – täiusliku iluga. Ootuspäraselt kaunis oli samuti Oksana Sinkova kahe osaga a-moll Partita’st sooloflöödile (BWV 1013), Heiki Mätlik osadega süitidest soololautole (BWV 996 ja 998) ning lõpuks meie kunagist tipptšellisti Jaan Reinastet tooni mahlakuse ja intensiivsusega meenutav Aare Tammesalu (ka osad süitidest soolotšellole d-moll BWV 1008 ja C-duur BWV 1009). Paratamatult laulis Ka Bo Chan 11 aldi aariaga üle vaid paari etteastega õnnistatud sümpaatse bassi Tõnis Kaumanni. Üle kõige unustamatuks jääb aga mulje aldi aariast „Matteuse passioonist”, veel kuulsime numbreid Jõuluoratooriumist ja Missast h-moll, Chanilt ka vaimulikke laule, milliste poole ta pöördus läinud suvel vististi esimesena.

Jah, vokaali oli, koore aga mitte. Kuid mõtted juba purjetavad, pealegi väga konkreetselt. Andres Uibo: „Bach kirjutas teadaolevalt vähemalt 250 kantaati. Eestis on aegade lõikes esitatud neist ainult kümmekond, võib-olla mõni rohkem. Kultuurirahva esindajana on mul häbi!”. Tõsi, pole siin põhjust rõõmustada selle üle, et Olav Roots tõi 1955. aastast alates Bogotá Bachi-nimelise kooriga neist suure osa colombialaste ette, Neeme Järvigi kõndis kord 1970ndate keskel taastatava Niguliste ehitusprahi keskel ringi ja kaalus, kumba saali otsa oleks õigem ehitada poodium kantaadikoorile, aga ta läks ära. Nüüd on siis Uibol kantaadimõtted, aega on tal tänasest jäänud 352 päeva – jõuab küll!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming