Bachi muusika tähe all

Igor Garšnek

Mustoneni passioon. Läinud lihavõttenädal oli igas mõttes üle ootuste muusikasõbralik – tõi see ju muu hulgas eesti publiku ette kaks Johann Sebastian Bachi (1685–1750) passiooni. Alles see oli (16. III), kui sai kuulda Bachi Matteuse passiooni (Corelli Barokkorkester ja Voces Musicales, dirigent Risto Joost), millele järgnes vähem kui nädalase intervalliga (21. III) Bachi Johannese passiooni ettekanne Läti Raadio Koori, Sinfonietta Rīga ja solistide esituses Andres Mustoneni dirigeerimisel. Siinkohal tekib väike kiusatus võrrelda kahte Bachi passiooni nende ülesehituslikust-dramaturgilisest aspektist.

Alustuseks sellest, et Bachi Johannese passioon (1724) erineb Matteuse passioonist (1729) peale varasema loomeaasta ka teistsuguse orkestratsiooni ja kooriseade printsiipide poolest. Täpsemalt: kui Johannese passiooni koori ja orkestri suurus pole üksüheselt määratud (mis tähendab, et seda on võimalik esitada isegi väikese kammerkoori ja instrumentaalansambliga), siis Matteuse passiooni ettekanne eeldab juba kahte koori ja ka kahte orkestrit. Teiseks erinevuseks on aga see, et kui Johannese passioonis pole tegelaskujud (Jeesus, Pilatus, Peetrus jt) alati määratud iseloomulike karakteritena, siis Matteuse passioonis on märksa konkreetsemad muusikalised rollijoonised. Võib ka nii öelda, et esimeses on ehk rohkem kunstilis-filosoofilist üldistust, teises on see-eest evangeeliumi süžee detailsemalt avatud ja muusikasse pandud. Ent siirdugem nüüd Johannese passiooni kõnealuse ettekande juurde Kaarli kirikus suurel reedel.

Kõigepealt peab tõdema, et küll lätlastel on ikka kooridega vedanud: neil on koguni kaks professionaalset segakoori (meil pole ühtegi!). Läti Raadio Koor on igati nauditaval tasemel kõikide häälerühmade lõikes. Peaaegu kõik sisseastumised olid perfektsed nii intonatsioonilises kui rütmilises mõttes, artikulatsioon selge ning koor heas kõlalises tasakaalus. Ka Sinfonietta Rīga kohta võib vaid kiidusõnu öelda: nende aktivasse tuleb kindlasti kanda peaaegu kõik artistlikud ansamblid nii retsitatiivides kui samuti mõnes aarias. Ühtlaselt heal tasemel oli ka solistide koosseis. Tõsi, Jeesuse partiid laulis üks kooribass, kuid Jeesuse osa ongi selles passioonis küllaltki episoodiline, nii et koorisolist sobis sellesse rolli küll.

Õnnestunuks tuleb kindlasti lugeda Andres Mustoneni terviklikult läbi mõeldud ettekandekontseptsiooni, sellise muusikalis-dra­ma­turgilise režii märksõnaks võiks olla „mõttetihe kontsentreeritus”. Veenev oli siin tempode suhestumine libretos toodud faabulaga: osades, kus tegevustik oli kiire ja dramaatiline (näiteks Jeesuse vangistamise ja kohtumõistmise stseenid), olid ka tempod aktiivsed ja musitseerimine intensiivne. Ent lamento-karakteriga lüürilistes aariates vastupidi – siin olid tempod väljapeetud, mis võimaldas vokaalsolistidel süüvida igasse intonatsioonilisse finessi ning igasse fraasilõppu. Kõik see lõi kahe tunni jooksul eriliselt dünaamilise muusikalise tervikpildi; ilmselt selle terviklikkuse nimel ei tehtud vaheaegagi.

Avakoor „Herr, unser Herrscher” („Issand, meie valitseja”) on Johannese passiooni muusikalise dramaturgia mõistmiseks üks olulisemaid „võtmeid”. Antud juhul kõlas see hästi majesteetlikult, samas artistlikult ettevalmistatud modulatsiooniga minoorist duur-helistikku. No nii, mõtlesin ma, juba see äratab usaldust ja tekitab vajaliku eelhäälestuse. Järgnev Evangelisti (Mati Turi), Jeesuse ja koori stseen (Jeesuse kinnivõtmine) kulges muusikaliselt vägagi tempokalt, kavaraamatust tegevustikku jälgides mõjus see igati usutavalt.

Edasi sai kuulda juba kahte aariat: aldi aaria nr 7 (11) „Et mu pattude köidikuist…” kõlas Helen Lokuta esituses alguses isegi lüüriliselt, ent muutus oma lamento-karakteri arenedes üha dramaatilisemaks. Ning Kädy Plaas pani soprani aaria nr 9 (13) hästi kaunikõlaliselt helisema, tähelepanu äratas siin ka väljendusrikas fraseerimine. Tõsi, kõrges tessituuris läks ta vokaal kandvuse mõttes küll korraks kuidagi „kitsamaks”, ent küllap oli see hetkeline hääle kapriis, kuna hiljem midagi selletaolist enam ei täheldanud.

Tenor Viesturs Jansonsi ettekandes sai kuulda kahte esituslikult silmapaistvat aariat. Neist nr 13 (19) „Mu mõte ja meel…” kõlas lausa ooperliku kire ja emotsionaalsusega, ent samas rõhutatult selge artikulatsiooniga. Veenev esitus, arvestades seda, et Peetrus oli just jõudnud Jeesuse juba kolmandatki korda ära salata. Veelgi õnnestunum oli passiooni teises osas tenori aaria nr 20 (32) „Sa vaata, kuis ta veristatud selg…”, mis mõjus eeskätt oma hingestatud tundelaenguga. Väljendusrikkad fiorituurid kaunistasid siin Jansonsi pikki vokaalseid passaaže igas mõttes kuulama panevalt. Julgen arvata, et esituslikult oli see tolle õhtu üks atraktiivsemaid numbreid! Sümpaatselt mõjus ka läti bass Jānis Misiņš (Pilatus) oma hääle maskuliinse kandvusega.

Eraldi tuleb aga tunnustavalt välja tuua läti segakoori täpsus, kollektiivne karakteriloome oskus ja paindlikkus dirigendi jälgimisel, kui Andres Mustonen kujundas stseenist „Kreuzige!” („Löö risti!”) passiooni n-ö eelkulminatsiooni, mis kandus edasi polüfoonilise tekstuuriga kõrgpunkti, koorifugaatosse „Wir haben ein Gesetz” („Meil on seadus”). Siin olid kooripartii kõlareljeef ja häälte liikumine lihtsalt suurepärased!

Mis siis veel? Tenor Mati Turist on siiani teenimatult vähe juttu olnud: Evangelisti roll on Bachi Johannese passioonis üks vastutusrikkamaid ja raskemaid (sama kehtib ka Evangelisti kohta Matteuse passioonis). Ning Mati Turi esitas oma partii alati sugestiivselt ja artistlikult, kord väljapeetumas, kord dramaatilisemas võtmes. Aga ega tema musikaalsust arvestades eriti ei imestagi, üllataks hoopis vastupidine.

Niisiis on põhjust veel kord lõpetuseks toonitada, et möödunud lihavõttenädal möödus suuresti Bachi muusika tähe all ning esituslikult ei muutunud see õnneks kordagi (niipalju kui kuulda sai) „muusikaliseks kannatusnädalaks”.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming