Balti ühtsusest muusikateaduses

Jaan Ross

Balti muusikateadlaste konverentsid on aset leidnud 1967. aastast igal aastal vaheldumisi erinevates Eesti, Leedu ja Läti linnades nagu Jūrmala, Kaunas, Klaipėda, Pärnu, Riia, Šiauliai, Tallinn, Viljandi ja Vilnius. Nõukogude ajal lisandus konverentside teaduslikule mõõtmele püüd uurijate konsolideerimise kaudu avaldada pisutki vastupanu Balti riikide sovetiseerimisele ning edendada sotsialistliku realismi doktriinist sõltumatult eeskätt rahvusliku  muusika uurimist. (Muuseas, Leedu omaaegne president Vytautas Landsbergis on elukutselt muusikateadlane.) Arusaadavatel põhjustel ei pea Balti muusikateadlaste konverentsid neid eesmärke enam järgima, mistõttu konverentside jätkamise mõttekuse üle on vähemalt Tallinnas üsna palju vaieldud. Muusikateadlaste seas levinud eriarvamuste kiuste on Balti konverentsid pärast üheaastast pausi 2005. aastal siiski edasi toimunud. Tänavuse, 42. konverentsi  viisid Riias 28. ja 29. oktoobril läbi Vītolsinimeline Läti muusikaakadeemia ning Läti heliloojate liit.  

Muljed Riia konverentsist on vastakad. Tundub, et Balti konverentsidest osavõtus on tänapäeval hakatud nägema mitte niivõrd kohustust kui võimalust kohtuda oma kolleegidega. Sellest annab tunnistust tähelepanek, et Leedust tulnud autorite ettekandeid oli konverentsi programmis kaks ehk sama palju kui Kreeka, Saksamaa või Venemaa päritolu  autorite omi. Eesti esindatus leedulastega võrreldes, tõsi, oli märksa soliidsem: Mart Humal rääkis analüütilise kontrapunkti teooriast, Anu Paulus eesti heliloojate enesemääratlusest 1980. aastatel, Marju Raju rütmilise kontrastsuse mõõtmisest ja Heli Reimann topeltstandarditest nõukogude perioodi Eesti jazzmuusikas. Lisaks tuli Urve Lippusel ja minul kummalgi juhtida konverentsil ühe sektsiooni tööd ning Agnes Toomlal esitada traditsiooniline  ülevaade eesti muusikast.     

Kui regionaalne ühtsus Balti konverentside sisu enam nii tugevasti ei seo, on kava terviklikkuse tagamiseks tarvis rakendada mingeid muid printsiipe. Riia konverentsi korraldajad olid algusest peale välja kuulutanud kaks temaatilist fookust: identsuse küsimus Läänemere maade muusikas ning muusikaanalüüsi uued meetodid. Konverentsi ettekannetes oli nendest teemadest ka lähtutud. Ometigi jäi kahe päeva jooksul tekkimata vähegi sisukam  avalik väitlus. Mis puutub rahvusliku identiteedi küsimust, siis kõige provokatiivsema ettekande sel teemal pidas Sergei Kruk Riia Stradiņši-nimelisest ülikoolist. Ta väitis, et Lätis (jah, ka seal!) toimunud „laulev revolutsioon” on pelgalt metafoor, mida tuleks adekvaatselt käsitleda pigem sovetliku kultuuripoliitika kui rahvusliku vabadusliikumise võtmes. Ent nii Saksamaalt pärit vene rahvapillide uurija Ulrich Morgensterni kui ka allakirjutanu katsed  sel teemal diskussiooni algatada lõppesid fiaskoga, sest pärast oma ettekande lõppu Kruk lihtsalt lahkus konverentsilt. Enne kui teda selle eest hurjutama hakata, tasuks mõelda, mis tema käitumise võis tingida. Kahtlustan sama, mida olen hakanud kogema tänapäeva Eestis: järjest enam ja enam lisandub küsimusi, mille üle meil ei vaielda. Ja ei vaielda mitte niivõrd seetõttu, et kedagi või midagi kardetakse, vaid seetõttu, et vastaspool ei kuula sind. Vaidled,  nagu keegi ajakirjanduses hiljuti täheldanud on, justkui televiisoriga. 

Siit jõuamegi sujuvalt Eesti ja Läti kultuuri ja ühiskonna tüpoloogilise ühtsuse ja erinevuse küsimuse juurde. Kui ma kuulan läti muusikateaduse ühe juhtfiguuri Mārtiņš Boiko ettekannet läti rahvusliku identiteedi sümbolitest minevikus ja tänapäeval, siis ei saa ma lahti tundest, et pärast paari aastaarvu ja nime äravahetamist kõlbaks sama ettekanne kirjeldama ka eesti rahvusliku identiteedi sümboleid.  Me mõlemad, eestlased ja lätlased, oleme laulurahvad, kes laulsid end vabaks totalitaarse süsteemi ikkest, meie kõige tähtsam rahvuspüha on jaanipäev ning Läti rahvuslik lennufirma Air Baltic reklaamib kohupiima kui eriliselt lätipärast toitu. Kas kõike seda arvestades ikka on sügavat mõtet liiga tihti rahvusvahelises kontekstis rõhutada seda, kui fundamentaalsed on erinevused Eesti ja Läti vahel? Peatusin Riias kolm ööd imeilusas juugendstiilis majas Baronsi tänav 37 asuvas korterhotellis. Hotelli vastas üle tänava asus vaeste supiköök, mis avati hommikuti kell 9. Selleks ajaks kogunes supiköögi ukse taha iga päev nii oma 40–60 inimest, kelle seast viimased luuserid võisid toidust hoopis ilma jääda. Muusikateadlaste konverentsi ajal lõunat süües tähendas üks Läti kolleeg: Läti erineb Eestist sellepärast, et Lätis varastatakse rohkem. Aegajalt Riias käia on kasulik selleks, et aduda, mis  meiega oleks võinud juhtuda.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming