Baltimaade hääled

Heili Vaus-Tamm

CD. “Baltic Voices 3”. Eesti Filharmoonia Kammerkoor, dirigent Paul Hillier. © 2005 Harmonia mundi.

 

Kolmanda plaadini jõudnud Läänemere maade heliloojate kooriloomingu sari “Baltic Voices” on märkimisväärne eelkõige oma vaimse pagasi tõttu. Ja pakub suurt huvi ka vormiliselt, sest ühendab endas geograafiliselt kokkukuuluvaid põhjarahvaid, kellel pakkuda erinev religiooni- ja kultuuritaust. Oma kaalukuselt on see ainulaadne ja sügavuti minev sari eesti muusikapildis täiesti suveräänne.

2002. aastal ilmus esimene plaat (Harmonia mundi, USA), mis on senistest kavadest vahest sisuliselt kõige vaheldusrikkam ja eredam. Kõlas muusika 1923. aastal kirjutatud Cyrillus Kreegi “Taaveti psalmist” Tormise, Pärdi ja Vasksi teoste esilindistusteni. Põhjamaa inimeste tõsistesse lauludesse lisavad värvi soome helilooja Rautavaara glissando’d ja klastrid ning Pärdi uuenenud helikeele rütmi- ja tekstuurimängud. Tormis tõi loitsulist jõudu ja kõrgete sopranikäikude lõikav-külma siredust. Sisuliselt mõjuvad olid Sandströmi jõetu palve valu ja Vasksi pingulduva vormiga teos, mida tõstis teistest esile ka ainus orkestriseade.

Teine valik on vaid suure pieteeditundega kuulatav. Oluline osa põhjamaa inimese tundeskaalast – vaikne valulemine. Teemadeks surm, talv, vaikus; heliloojad Tulev, Norgård, Grigorjeva. Vaid esinumber, Sisaski viis laulu tsüklist “Gloria Patri”, on elurõõmsa helikeelega ja Schnittke “Three Sacred Hymns” ülespoole pööratud igavikulise meeleoluga. Kava lisaväärtus on kitsa geograafilise ringi maade kolmest religioonist (katoliiklik, protestantlik ja ortodoksne) kantud muusika erijooned. Ja ülalpool nimetatud kolmene tuumikki kannab samas järjekorras just seda religioosset infot.

Kolmas kava on kõige rohkem harali ja mitmekülgsem. Näitab nii viimase sajandivahetuse ümber loodud teoste sisulis-kõlalisi kui 1960.-70. aastate avangardi vormilisi eksperimente.

Järgnevalt kirjeldatud struktuurikatsetused on küll huvitavad eksperimendina, aga ei kanna niivõrd emotsionaalselt. Taanlase Gudmundsen-Holmgreni 1969. aastal loodud “Väited” (“Statements”) mängis korduvate sõnade ja nootide asukoha vahetusega. Teosel oli rabav seos lasteraamatuga, kus pidi iga sõna “piuks” peale raamatust piuksu välja pigistama. Siin oli selleks sõna “jump”, mida vokaali sekka kõnehäälselt hüüti. Rohkem ehituslikku kui kuulamiselamust pakub leedulase Mažulise kaanon, kontsentrilise laienemisega spiraallugu. XX sajandi keskpaiga Soome juhtivamaid moderniste Erik Bergman viisistas Christian Morgensterni groteskse luuletuse “Das Grosse Lalula”, mis jäi meelde uus-Viini koolkonna Sprechgesang’i (kõnelaulu) stiili ja huvitavalt libisevate kitsaste klastritega. Võrreldes sama kava kontsertettekandega eelmise aasta oktoobris, on mängulusti ja nakatavat rõõmu oluliselt juurde tulnud ning tsükkel tõuseb vormieksperimentidest kõige kõnekamaks.

Hoopis teises, sisuliste väärtuste ja kõlalise süvenemise suunas liigub Saariaho. “Hüvasti, ööd” (“Nuits, adieux”) 1990ndate algusest langeb kokku tema otsingutega meloodilisuse suunas, kuigi ei oma selles osas veel kaugeltki sellist eripära ja ilu, mis väljendub 2000. aastal loodud ooperi “Kauge armastus” meloodiajoontes. Värelev ja susisev taust selle kohal uitava sopraniga tekitab müstilise tasakaalutuse tunde ja on koori kõlavaldamise ja -värvimise seisukohalt tõeline saavutus.

Huvitavad ja üldmeeleolu rikastavad olid ühendused instrumentaaliga: keskaegse kõlaga (löökpillid, viola da gamba ja klavessiin) Augustinase “The stomping bride”, naturaalset ja multifoonilist (kirikukella jäljendav) saksofonikvarteti kõla kasutav Tüüri “Meditatio”.

Tüüri 2003. aastal loodud teos toob kuulaja ette kirikukelladest välja kasvava kooripartii, mida hakkavad mõjutama saksofoni tüüpilised käigud ja ärritavalt rütmierk, justkui alateadlik taust. Koor jääb keskaegse meelodika juurde. Ajastud mitte ei leia ühist ega loo silda, nagu sellistel ühendkompositsioonidel tavaks, vaid jäävad konfrontatsiooni, kuigi rütmiliselt “sunnib” helilooja need aeg-ajalt kokku. Oma kompromissituses huvitav eksperiment.

Hämmastav edasiminek sama kavaga kontserdiga võrreldes on kõlapaleti ühtluses ja soolohäälte delikaatses eraldumises-sulandumises (Augustinas, Saariaho, Gorecki kolmas laul). Tsükli viimase plaadiga on lisaks laulude sisulisele väärtusele jõutud ka märkimisväärse vokaalse saavutuseni.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming