Baroki pompoossus minimalistlike vahenditega

Aleksandra Dolgopolova

Georg Friedrich Händeli opera seria „Rinaldo” Eesti esietendus: EMTA ooperistuudio üliõpilased ja sümfooniaorkester, dirigent Toomas Vavilov, lavastaja Liis Kolle 10. V Mustpeade majas. Johann Valentin Mederi ooper „Kindlameelne Argenia”: EMTA ooperistuudio üliõpilased, Tallinna Barokkorkester, dirigent Toomas Siitan, lavastaja Thomas Wiedenhofer 3. VI Linnateatris.        Kevadel ja suve alguses oli Tallinna publikul võimalik kuulda elavas esituses koguni kahte barokkooperit – sugugi mitte tavapärane nähtus meie muusikaelus! Maikuus toimus Händeli „Rinaldo” Eesti esietendus ning juunikuus tuli lavale Mederi „Kindlameelne Argenia”, mõlema ooperi osades Eesti muusika- ja teatriakadeemia nii endised kui ka praegused üliõpilased. Kaks väga erinevat teost ühest ja samast ajajärgust leidsid põhjaliku ja huvitava käsitluse. Lähtuvalt noorte lauljate võimetest, aga ka säästlikust eelarvest, etendusid mõlemad ooperid kupüüridega ning mõlema puhul tuli leiutada tagasihoidlike vahenditega minimalistlik lavakujundus, kuigi lahendus erines selles osas vägagi. Kui mõelda sellele, et nii „Rinaldo”  kui ka „Kindlameelse Argenia” süžee on suhteliselt keeruliste keerdkäikudega ning ei hooli barokiajastule omaselt väga palju loogikast ega usutavusest, siis paneb imestama, kui hästi on mõlema etenduse kunstnik ja lavastaja osanud seda struktureerida ning publikule arusaadavaks teha. Mõelgem vaid, et „Rinaldos” on tegemist fuuriate või draakonite, võlurite, kahe armeega, sireenide, võlusaare, moondumistega ning „Argenias” jällegi terve rodu  jumalatega, kahe riigi ja lahingustseeniga.    

 

Kui rääkida lavastustest detailsemalt, siis „Rinaldos” õnnestus kunstnik Lilja Blumenfeldil  paradoksaalsel kombel anda laval edasi baroki lopsakust, pompoossust ja luksust minimaalsetele abinõudele vaatamata. Peamisteks muljet loovateks vahenditeks olid kahtlemata üliilusad kostüümid, mille puhul oli järgitud ilmselt ka värvisümboolikat: vähemalt kuninglikuks värviks valiti eresinine ning kurjade võlurite paar riietati ikka süsimusta. Puhtad värvid, huvitavad lõiked ja ilusad kangad kutsusid esile salapäraseid ja barokiga seostuvaid sõnu:  samet, brokaat, taft, atlass, muaree, kamlott. Visuaalset üldpilti võimendasid veelgi vahvad stiliseeritud parukad ja grimm. Muu lavakujundus oli äärmiselt napp, piirdudes vaid leidlikult valitud võtmeesemetega. Tundub võimatu, aga kõikide süžeepöörete edasiandmiseks piisas tegelikult Jeruusalemma maketist, mängulaevadest, kuldses raamis peeglist ja veel paarist padjast. Kui „Rinaldos” pandi suurem osa eelarvest  ilmselgelt originaalsetesse kostüümidesse, siis „Kindlameelse Argenia” EKA tudengitest kunstnikud Maarja Naan ja Inna Fleišer olid pööranud rohkem tähelepanu lavakujundusele: sõlmpunktiks sai kaks valget poodiumi, mis sümboliseerivad kahte kuningriiki. Need osutusid ülimalt funktsionaalseteks ning näitlikustasid ilmekalt parasjagu mõlemas riigis toimuvat. Vastavalt sellele, kummal poodiumil oli kuningatroon, võis vaataja aru saada,  mis riigiga on parasjagu tegemist. Sõja ajal oli troon kummuli ning poodiumid osadeks lahti võetud, kui sõda oli lõppenud ning rahu sõlmitud, liideti poodiumid kõnekalt ühte, mis pidi sümboliseerima kuningas Lisanderi ja kuningas Cleanderi õe Argenia abielu sõlmimist. Peab ka märkima, et kuigi „Kindlameelse Argenia” jaoks ei loodud spetsiaalselt kostüüme, oli lavariietuse valik siiski hoolikalt läbi mõeldud: peategelased kandsid ajaloolisi kostüüme, rohkeid tegevust kommenteerivaid jumalaid eristas nendest aga kontoritöötajate riietus. Vana-Kreeka jumalate korporatsioon paiknes saalis vaatajate keskel ning sekkus oma intriigidega elavalt tegevusse, mis andis ka publikule mõnusa toimuvasse integreerituse tunde.        Muusikaline teostus oli kahe ooperi puhul samuti erinev. „Rinaldo” etendus Mustpeade maja Valges saalis, mis osutus äärmiselt ebaõnnestunud valikuks nii publiku kui ka lauljate jaoks. Kindlasti ei olnud tagumisest reast suurt midagi näha ning kuna orkester koos dirigendiga jäid lauljate selja taha, puudus nende vahel väga tihti vajalik kommunikatsioon. „Argeniat” mängiti Linnateatri Taevalaval, kus selliseid probleeme ei olnud. Plussi võib panna lavastaja Thomas Wiedenhoferi arvele, kelle ilmselt väga hea töö lauljate lavaliikumisega  tagas alati nende hea silmside dirigendi ja instrumentaalansambliga. Kuna tegemist ei olnud just kogenud lauljatega, tuli siingi ette äpardusi, kuid oli selgelt näha, et lauljate ja dirigendi koostööle oli pööratud palju tähelepanu.       

Tulles tagasi „Rinaldo” juurde, peab mainima, et Händeli äärmiselt rasked partiid olid tudengitele paras väljakutse ning seda oli lauljate esitusest ka selgelt kuulda. Kuna ooperi  kaks etendust olid ühtlasi ka EM TA ooperistuudio magistrieksamiks, siis on arusaadav, et laval valitses topeltpinge. Samuti jäi lauljatel ilmselt vajaka kogemusest, seda nii üldiselt kui ka spetsiifiliselt barokkooperis, mis ei ole EM TA ooperistuudios sage külaline. Peategelased ei elanud tundeid intensiivselt välja, samas võis see olla ka kavatsuslik ning lähtuda barokikunsti tinglikkusest. Eks peagi ühe barokkooperi tegelased olema kaamed, maneerlikud, keeruka  puuderdatud soengu ja korsetiga. Kahjuks ei jäänud muljet, et peaosade täitjad oleksid andnud endast parima, karismaatilisem paar oli ehk Simo Breede (Argante) ja Ülle Pootsmaa (Armida), kes olid võtnud oma rolle kerge huumoriga, mis tagas neile ka usutavama mängu. Siinkohal jällegi võiks meenutada, et barokiajastul tähistas loomulikkus barbaarsust ja vulgaarsust, seega sobivad moslemitest tegelaste loomulikkus ja  anarhilised omavahelised suhted väga hästi sellesse iseloomustusse.   

Kui rääkida nüüd ka „Argenia” muusikalisest poolest, siis oli see põhiliselt nauditav. Tallinna Barokkorkester lõi mõnusa sundimatu koosmusitseerimise tunde, sellele aitasid väga kaasa Reinut Tepp klavessiinil ja fantastiline teorbimängija Eero Palviainen, kes muudkui improviseerisid keerukaid kaunistusi, mitmekesistades mitmete aariate salmilisust. Lauljateks olid EM TA ooperistuudio  noored kasvandikud, nende hulgas nii lõpetajaid kui ka esmakursuslasi. Peab kindlasti märkima äärmiselt õnnestunud rollijaotust. Lauljad ei sobinud oma rollidesse mitte ainult võimekuse, vaid ka karakteri poolest. Kõige suuremaks õnnestumiseks vokaalses plaanis võib pidada Endrik Üksväravat krahv Arsetesena, kuigi ka teised peaosatäitjad ei jäänud talle väga alla. Mederi vokaalpartiid on enamasti lihtsamad kui Händeli ooperis,  palju on salmilist ülesehitust, kuid siiski ka arendatumaid aariaid. Ootamatu probleemi tekitas esitajaile aga saksa keel, sageli oli ebakindla laulmise põhjuseks just meelest läinud tekst; see paistis eriti silma Olari Viikholmi (kuningas Lisander), aga ka mitme kõrvaltegelase puhul. 

Kokkuvõttes võib öelda, et mõlemad toredad ettevõtmised mõjusid väga värskendavalt ning tulemus oli igati põnev, isegi kui kõik ei õnnestunud nii nagu ideaalis oleks oodanud. Nii „Rinaldos” kui ka „Argenias” oli küllaga noorte lauljate entusiasmi ja püüdlikkust, mis jättis kõik küsimärgiga kohad varju. Eelkõige jäi peale vaimustus esinejate, kontsertmeistri Ene Rindesalu ja kogu meeskonna tehtud tööst.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming