Barokkmuusikas peitub enneolematu vägi ja sära

Marju Riisikamp

Järgneva teema-arenduse vallandasid ansambli Corelli Consort 20. tegevusaastat tähistanud kontsert Tallinna Mustpeade majas ning õdus vestlus selle ja kontserdiorganisatsiooni Corelli Music eestvedaja, viiuldaja ja kultuurikorraldaja Mail Sildosega. Ehkki vestlust ilmestas siinkirjutaja vanusest tingitud kalduvus minna nostalgiliseks, peab nentima, et kakskümmend aastat ühele enamasti riikliku dotatsioonita kollektiivi loometegevusele truuksjäämine on tõesti pikk aeg. Lisaks on tore täheldada barokiajastu esitustraditsiooni arengut meie väikese Eesti muusikapõllul. Kui väike see Eesti siis õigupoolest on? Sellest tuleb juttu allpool. Arengusuunad loovad teatavasti uusi perspektiive ja võimalusi, kuid 20 aastat on siiski lühike ajavahemik, seda eelkõige juurdunud mõttemallide ja nende „kõigutamise” osas. Arenguprotsessil on oma kasvutingimused, mis ei sõltu majandusseisust ega riigikorrast. Kontserdisarja algatamisega on sama lugu: kümme aastat on asja käivitamiseks ja toimima hakkamiseks minimaalne aeg.

Corelli Musicu esimene etteaste toimus Tallinna Püha Vaimu kirikus. Sellest päevast alates on vilkalt tegutsetud tänaseni. Imetlen selle liikumise universaalsust, integreeritust teiste kunstivaldkondadega ning võimet väljuda muusikamaailma raamidest, kus tihtipeale ei kohta muud kui kontserdieelse stressi pseudoprobleeme. Kontserdiorganisatsioon on oma tegevusse kaasanud restauraatorid, arhitektid, kunstnikud, ajaloolased, õpetajad, ärimaailma esindajad ja veel paljude teiste elualade inimesed. Aastatega on alus pandud metseenlusele: 58 mõisat ja 12 mõisakooli on toetatud kas kontserdi või muu abiga. Lisanduvad väikelastekodud ja muud asutused, kus korjanduse ja annetuste abil on kasvandike seisukorda tuntavalt parandatud. Muudetud on laste keskkonda, esteetilist ruumi – seega mõjutatud oluliselt kultuuri arengut.

Corelli Music ei pidanud paljuks meenutada kõiki neid muusikuid, kes kahekümne aasta jooksul on ühiselt ette valmistatud kontsertidesse andnud oma panuse. Mail Sildose sõnul on eesti muusikute rakendamine ühisüritusse tema teadlik suund, soov pakkuda andekatele instrumentalistidele ja lauljatele väljundit, tulla nii palju kui võimalik vastu muusikute uutele ebakonventsionaalsetele ideedele.

Barokkmuusika esitusi kuuleb meie kontserdielus üha rohkem. Omaette teema on eesti barokkmuusikute käekäik. Eestis tegutseb nüüdseks juba paar põlvkonda inimesi, kes on kunagi võtnud riski ja läinud õppima raja taha. Mõnikümmend aastat tagasi polnudki see nii lihtne samm. Pole tähtis, mis nüansiga võis olla kunagi äramineku põhjus. Tähtis on see, et nüüd on nad tagasi ja Eesti jaoks olemas. Kui kontserdiorganisatsioon on algatanud Eestis metseenluse, siis just äsja nimetatud muusikutest seltskond harrastab omakorda vaimu metseenlust. Me kõik ju teame, et välismaal meistrite käe all hariduse omandamine maksab kena kopika. Need on inimesed, kes eiravad eesti „muusikamagnaatide” lemmiklauset: „Eesti on väike, kõigile ei jätku esinemisvõimalusi, tööd … Saavad need, kes tagavad täissaali, kes oskavad ennast turustada …”. Tegelikult vihjab lööklause „Eesti on väike” pigem ütleja piiratusele, väikese kitsarinnalise „mina” hirmudele. Võõrsil koolituse saanud muusikud on võtnud vaevaks avada enesele hoopis laiemad loomingulised horisondid ning saanud teadmise oma konkurentsivõimelisusest ka mujal maailmas. Reisimine ja teises kultuurimiljöös viibimine haakub hästi professionaalse muusiku karjääriga, äärmiselt lõõgastav on tunnetada oma väärtust laiemas kontekstis, kui seda on Eesti kahetsusväärselt konservatiivsed väärtushinnangud. Taas „astub jõusse” ammutuntud lause „Nemo propheta in patria”…

Tekib küsimus, kui väike see Eesti siis kultuuri mitmekesisuse arendamise seisukohast õieti on? Kaldun arvama, et vaimukultuuril ei saa olla piire ning sel alal kunstlike tõkete ülesseadmine mõjub laastavalt.

Julgen kinnitada, et välismaal ennast täiendanud eesti interpreedid on need, kes ei rahuldu keskpärasega, kes ei taha liikuda mööda teiste sissetallatud teed, vaid otsivad uusi impulsse. Siinpuhul meenub mulle pisut groteskne ütlus ühe muusiku kohta, kes ei suutnud enam oma väiklase keskkonna kammitsaist muul moel kui vabasurma teel põgeneda. Tema teo põhjus võeti kokku sõnadega: „Weil ihm der Durchschnitt durch schnitt” (… sest keskpärasus lõikas ta läbi …).

Barokkmuusikas peitub enneolematu vägi ja sära nagu hinnalises kalliskivis. Tänaseks on Eestis juba mitmeid noori andekaid barokispetsialiste, kes annavad meie muusikaelule hoopis uue kvaliteedi. Rõõm on näha, et ka meil leidub neid, kes sellelt eriliselt kalliskivilt tolmu ära puhub või pühib või koguni maha nühib …

Kõik see sisendab usku vaimuaristokraatia edasisse arengusse meie „väikeses Eestis”. Pean vaimuaristokraatiaks muusikute seltskonda, kes on võimeline süvenema, järgib oma seesmist kutsumust ja annab endast rohkem kui palk eeldaks. Selline inimene on võimeline väärtuslikku loomeenergiat kinkima oma rahvale, sest tal on olemas kõik eluliselt vajalik: inspiratsioon, hea tahe, püsivus, iseolemine.

Corelli Consortile ja Corelli Musicule edasist jõudu soovides lisan lõpetuseks Hans Luige read: „Õnneks on inimese iga niisama suhteline kui aeg ise. Hüppenöör ei taga noorust, kargud ei tee vanaks. Süvenege endasse. Kas teis on homse ärevat ootust? Loomiskihku? Igatsust maailmade järele, mida me veel ei tunne? Otsimisrõõmu? Kasvutungi?”.*

*Hans Luik, Kosmodroomidest kaugel. Eesti Raamat, 1969.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming