Beethoveniaana akadeemiliselt Kadriorus

Toomas Velmet

harri rospu Annan üheksateist vihjet, et lugeja võiks arvata, kellest on jutt. Ta on õppinud ja ennast täiendanud järgmiste spetsialistide juhendamisel: Merike Torn-Bürger, dotsent Toivo Nahkur, professor Peep Lassmann, professor Matti Raekallio, professor Liisa Pohjola, professor Kalle Randalu, professor Veera Gornostajeva, Sergei Glavatskihh, Maksim Filippov, Darja Petrova, professor Viktor Meržanov ja professor Niina Serjogina. Ta on saanud auhindu järgmistel konkurssidel: Riia 1997, Vilnius 1998, Tallinna „Con brio 98”, Bydgoszcz 2000, Tallinn 2002, Volvo (Neeme Järvi) 2003 ja Los Angeles 2005. Selline on tänapäeval ühe noore klaverikunstniku kujunemisprotsess ja loomulikult käib jutt eesti pianistist nimega Age Juurikas.

On ütlemata kahju, kuid minust sõltumatutel asjaoludel ei olnud mul võimalik viibida kohal Age Juurika soolokontserdil 26. VII Kadrioru lossis, kus kavas Ludwig van Beethoveni kolm viimast klaverisonaati. See kahetsusväärne asjaolu ei sega mind aga kontserti arvustamast, sest kohal viibis ju meie armastatud Klassikaraadio. Ning veel tuleb lisada, et on eriline fiiling istuda sedaviisi, et kõrvad klapistatud, silmad nootides, ja segamatult nautida geniaalse helilooja loomingut.

Niisiis Ludwig van Beethoveni Sonaat op. 109 E-duur (1820): osad I Vivace, ma non troppo, mis on tegelikult tilluke sissejuhatus, millele järgneb improvisatoorne Adagio espressivo ja siis alles Tempo I ning selliselt vahelduvalt kuni teise osani Presto (e-moll). Beet­hovenil on sonaadi esimene osa seega üsnagi kõhkleva-kahtleva vormiga ja nii kõlas see ka Age Juurika esituses. Seda just nimelt dünaamilises plaanis, kuigi nooditekstist kostab nii ühte kui teist beethovenlikku piano’st kuni forte’ni, rääkimata sfpiano’dest, mis ka peaksid kuuldavale tulema.

Hajevil olekut tõendavad ka mõned küll tühised, kuid ikkagi eksimused siledal pinnal. Teise osa Prestissimo temaatiline materjal (ff) peaks küll lõpetama kõik kõhklused ning võtma „härjal sarvist”, kuid paraku jäi seegi kuulmata. Kui siia lisada veel rütmilise aktiviteedi puudumine, siis tuleks interpreeti hinnata kui vaatlejat, mitte kui kaasaelajat, ja me ei räägi siin üleelamistest.

Kolmas osa „Teema variatsioonidega”: Gesangvoll, mit innigster Empfindung. Andante molto cantabile ed espressivo. Autor peab nimetatud osa nii oluliseks, et on pidanud vajalikuks see pealkirjastada kahes keeles – eks ta olegi oluline nii sisult kui kaalultki, kuna kestab teine poole kauem kui kaks esimest osa kokku. Interpreedi suhe esitatavasse oli nüüd kõlalise rõhuasetusega, mida ju dikteerib ka molto cantabile. Ent Andante’sse suhtuksin ma selles osas pigem liikuvamalt kui paigalseisvalt, sest see dikteerib ka variatsioonide temposuhte, mis pakuks enam kontrastseid variante.

Kuid kõlameisterlikkuse võimalusi demonstreeris pianist hästi veenvalt niipalju, kui Kadrioru klaver neid sisaldab. Ja oma väites Andante liikuvuse kohta annan võimaluse ka kahelda, kuna see oli eriti veenev, kui VI variatsioon lõpuks jälle teemasse suubus. Siis selline oli siis too kõhklev sonaat.

Järgmiseks Beethoveni Sonaat op. 110 As-duur (1821): esimene osa Moderato cantabile molto espressivo. Ega see moderato andante’st palju muu kui helistiku ja faktuuri poolest erinegi, nii et eelmise sonaadi jutustus kulges mõnusasti edasi, jätkudes ka samas kõlalises kontekstis. Teine osa Allegro molto sisendas veel veendumust, et miski takistab interpreedil ennast dünaamiliselt forte’s väljendamast, rääkimata kahest forte’st. See aga kahandab päris oluliselt beethovenlikke väärtusi, millest on tuline kahju, kuna see osa on just kontrastile ehitatud.

Kolmas osa Adagio, ma non troppo sisaldab kohutavalt palju sõnalist teksti ja samaväärselt kaootiline on ka tema vorm, kui välja arvata jällegi vahelduvalt esitatud selged vormiosad Arioso dolente ja Fuuga (Allegro, ma non troppo). Age Juurika esituses jäi domineerima Arioso ning sonaadi lõpp (nach und nach wieder geschwinder) kulges kuidagi ootamatult uperkuuti, ja nii ta lõppeski.

Jäi veel punkt asetada kogu Beethoveni klaverisonaatide loomingule ning ette kanda Sonaat op. 111 c-moll (1821/22). Selle juba meheliku pühendusega sonaadi (Ertshertsog Rudolph) esimene osa Maestoso. Allegro con brio ed appassionato väärinuks „Con brio” võitjalt enam energiakulu, et jõuda oodatud tulemuseni, s.t kogu kontserdi heledalt plahvatava beethovenliku laiguni, sest kohe järgneb ju Arietta. Adagio molto semplice e cantabile, mis kestab 18 minutit ja veel kolm takti ning hääbub trillerdavasse vinesse, kuis paslik Beethovenile.

See osa on esituslikult ülikeeruline ja sama keerukas kuulata, kui puudub interpreedi otsene sugereeriv kohalolek – oletan, et lossisaalis oli see kohalolek tuntav. Kui kunagi varem on op. 109 ja 110 kohta kirjutanud Ia Remmel, et Age Juurika esituses oli „ennastunustavat ühtesulamist ja jäägitut kaasaminekut”, siis minu kasutuses oleval „helijäljel” ma seda ei avastanud. Pigem siis just kalkuleeritud esitust, mida tookord Ia Remmel ei leidnud olevat tibagi. Olen absoluutselt nõus väitega, et Age Juurikas on minu seniste kogemuste põhjal kui meie eesti Marta Argerich– ehkki seekordne seda ei kinnitanud.

PS – suur tänu lahkele aitajale, ERRi helirežissöörile Mati Brauerile.