Bel canto pole väljasurev saurus

Tiiu Levald

  Ooperigala: ERSO, AILE ASSZONYI (sopran) ja JUHAN TRALLA (tenor) MAKSIM ALEKSEJEVI dirigeerimisel Estonias 20. I.

 

Pilk Estonia kontserdisaali läinud laupäeval: tegijateks sopran Aile Asszonyi ja tenor Juhan Tralla, ERSO dirigendiks Maksim Aleksejev. Kõigil kolmel üks ühine nimetaja: vanus alla 30, mida targad muusikahindajad on nimetatud beebieaks! Kuigi muusikaloos on olnud imelapsi, kellel selleks ajaks suured teod juba seljataga, kuid interpreteerivas kunstis enamikul juhtudel küpsemine siit alles algab. Eriti lauljatel, kellel “oma pilli” otsingud sageli veel alles kestavad.

Kõnealusele kontserdile minnes oli suur sisemine ootus ja ülim rõõm näha, et saal oli pilgeni välja müüdud. Kohal olid need, kellele kahe noore laulja nimed tähendasid juba ootuspärast elamust, ning needki, kellele pakkus huvi ERSO peadirigendi Nikolai Aleksejevi poeg Maksim kui debütant selle orkestri ees.

Kontserdi kava oli koostatud ooperimuusikast, kus esimeseks palaks mõlema osa ees ülimalt tuntud avamängud: Rossini “Sevilla habemeajaja” ja Verdi “Saatuse jõud”. Maksim Aleksejev on ilmselgelt hea koolitusega, kuid väheste kogemustega ning seetõttu praegu veel küllaltki ujeda ning tagasihoidliku väljenduslaadiga dirigent. Rossini avamängus oleks soovinud enamat värvikust ja kontraste ning Verdis julgemat emotsionaalsust. Küll aga peab tõele au andma, et dirigent tunnetas ja jälgis lauljaid ning nende taotlusi hästi. Orkester kõlas oma tuntud headuses, eriti kaunilt ja väljapeetult mõjus Puccini “Suor Angelica” intermetso, kus kõrvupaitav tšellosoolo (Pärt Tarvas).

Aile Asszonyi näol on tegemist erakordselt musikaalse ja kaunihäälse interpreediga. Tema hingestatud fraseerimine, lummavad pianissimo’d ja suure säraga crescendo’d võimaldavad tal luua suurepäraseid helipilte. Hea hingamine annab võimaluse joonistada pikki kantileenijooniseid, millel on enamasti ka sisuline põhjendus. Kuna tal on väga hea hääleulatus (julged ning säravad kõrgused ja mahukas alumine register), siis annavad need talle repertuaarivalikul küllaltki vabad käed. Samas aga tasuks võib-olla hakata siiski juba tegema mingeid määratlusi hääleliigi suhtes, sest kuuldavasti ollakse Euroopa teatrites selles küsimuses väga kindlate põhimõtetega.

Kava esimeses pooles lummasid eriti “Suor Angelica” ja “Lucia di Lammermoori” duett Edgardoga. Julgeksin tema lähenemist muusikale võrrelda 1970. – 1990. aastateni maailmalavadel säranud Katia Ricciarelli omaga: sama julge aeglaste tempode ja pp kasutus ning nii mõnigi kord traditsioonide eiramine. Teises osas, Dvořáki “Näkineius”, oli head fraasikujundust, kuid sisulise kontseptsiooni üle tasuks edaspidi vahest veel mõtiskleda – on ju see näkineiu kirglik soov saada tunda inimlikku armastust! Kahtlematult on too imekaunis ooperiroll tema tulevikurepertuaar nagu ka Leonora “Trubaduuris”, kelle aaria I vaatusest kõlas sära ja elurõõmuga. Paljulubavalt kõlas ka tema Violetta “Traviata” viimase vaatuse duetis Alfredoga, see roll eeldab just sellist täisverelist, hea mahuga ja värvirohket häälekäsitlust nagu on Asszonyil. Julgen kahelda, kas Gounod’ “Fausti” Margarethe ja Verdi “Rigoletto” Gilda on just tema rollid, sest see lüürilis-koloratuuri hääleliigi kerge ja sillerdav kõrgregister kutsub hetkel tema hääles esile teatud surutise, mis pole ta vokaalseid võimeid silmas pidades üldsegi mitte vajalik.

Juhan Tralla on oma kaunitämbrilise tenori ja musikaalsusega juba mõned aastad melomaanide kirgi elevil hoidnud. Kuulates sellel kontserdil tema esituses “Lucia di Lammermoori” Edgardo aariat “Tombe degli…” ja duetti Luciaga samast ooperist, tekkis paralleel möödunud sajandi esimese poole musikaalseimaks tenoriks tituleeritud Aureliano Pertilega, kes oli Caruso järeltulija Metis ja kelle Arturo Toscanini angažeeris aastateks La Scalasse. Donizetti stiil ja hingestatus paistavad Trallale hetkel kõige lähemal seisvat, sest ka “La Favorita” Fernando aaria fraseerimine ja mõtestatus panid kuulama.

Omaette küsimus on ülemiste tipphelide kvaliteet. Mulle tundub, et laulja on oma kõrgregistri käsitluses teinud paari aasta taguse muljega võrreldes põhimõttelisi korrektiive. Kuna olen see kuulaja, kes naudib hääle tämbraalsust ja üldist musitseerimist, ega tule saali selleks, et itaallaste kombel kuulata, kas laulja võtab kõrge do või ei, siis jääb see teisejärguliseks teemaks. Sest muusiku ja bel canto stiili valdajana on Tralla meie lauljate rivis vaieldamatult ere nähtus.

Julgen mõlema noore laulja puhul teha ühe ääremärkuse seoses prantsuskeelse repertuaariga. Teatavasti on igal keelel oma fonatsioon ning asjatu on püüda teistes keeltes laulmist kohandada itaalia keele järgi, mis on laulmiseks ju kõige ideaalsem. Kuid samas ei ole vist ka vajadust prantsuse keeles lauldes teha mingit hääle “ülekatmist”, mis ilmaaegu kammitseb hääle avarat lennukust ja võibki saada kõrghelide kvaliteedile saatuslikuks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming