Bellini meie koduõuel

Kristel Pappel

RO Estonia: Vincenzo Bellini ooperi „I Capuleti e i Montecchi” kontsertettekanne, solistid Irina Dubrovskaja (Venemaa), Annely Peebo,  Oliver Kuusik, Priit Volmer ja Mart Laur, dirigent Risto Joost. 11. XI Estonia kontserdisaalis.  Hääle kosmeetikaks nimetas bel canto oopereid üks mainekas Viini lauljanna, asudes pärast Richard Straussi Marssaliprouat õppima Donizetti Maria Stuarda rolli ja rõõmustades selle üle, kuidas hääl uueneb ja puhkab. Sama kehtib  Donizetti pisut noorema kaasaegse Bellini kohta. Kuigi on tegemist väga nõudlike vokaalpartiidega, on need kirjutatud hääle viimseid peensusi tundes, vokaalne väljendus on peamine rollikujundamise vahend. 

Kui XIX sajandil toodi Donizetti ja Bellini oopereid publiku ette enam-vähem võrdselt (seda ka Tallinna saksa teatris Laial tänaval), siis tänapäeval on Bellini muusika jäänud rohkem helisalvestuste ja kontsertettekannete valda. Ent vaimustunud imetlust pälvib ta endiselt. Ka meie ooperinautlejate meeli ülendas  võimalus kuulda Bellinit peaaegu et koduste jõududega: Estonia esitas 11. novembril Estonia kontserdisaalis Bellini ooperi „I Capuleti e i Montecchi” Risto Joosti dirigeerimisel, Romeo ja Juliana peaosades vastavalt Annely Peebo ja Irina Dubrovskaja. 

Neid kuulates võis taas veenduda, kui nüansirohke on Bellini ja kui palju sõltub laulja vokaalkunsti valitsemisest: publikul tekkis illusioon teatrilavast ja tegelaskujudest, draama hargnes kuulaja kujutluses. Irina Dubrovskaja on  varem eesti publikut haaranud Violetta ja Gilda rollis, meenutades oma hapruses ja siiruses noort Anu Kaalu. Nüüd hurmas ta Juliana: tegelaskuju lahtimõtestamine muusikas, filigraanselt välja töötatud vokaalpartii, registrite ühtlus ja kulminatsioonide ilu. Dubrovskaja ja Peebo tämbrid sobisid suurepäraselt, duetid kõlasid tihedalt ja dramaatiliselt, jäädes sealjuures ikka bel canto raamidesse. 

Annely Peebo esitus tõestas, et kuigi ta vahepeal on laulnud näiteks Janáčeki muusikat, kuuluvad bel canto rollid endiselt täie õigusega tema repertuaari ning jääb ainult loota, et tal on võimalus Romeo partiid edaspidigi esitada ja seda ka ooperilaval. Üldmulje oli praegu juba soodne, aga paiguti andis tunda mingi pealiskaudsus (eriti I vaatuses), muusikaline fraseerimine ja teksti  mõtterõhud läksid lahku.     

Selliste kaasahaaravate peaosaliste  kõrval ei ole teistel – antud juhul kolmel härrasmehel ja kooril – ennast kerge maksma panna, aga rahvusooperi jõud tulid sellega toime. Eriti väärib esiletõstmist Oliver Kuusiku Tebaldo. Kui alguses näis, et tenor justkui veel otsib kontserdisaali teistes akustilistes tingimustes oma tämbrit (muide, selline mulje tekkis algul ka koori kõlast), siis teises vaatuses esines ta tõelise hoo ja säraga. Toekad  olid Mart Lauri ja Priit Volmeri bassirollid. Hästi õnnestus kõigil concertatoansambel. Tunnustust väärib ka koori aktiivsus ja täpsus (koormeistrid Peeter Perens ja Risto Joost).       

Last but not least: Risto Joostile oli see ooper esimene töö mitte ainult Belliniga, vaid kogu ettekande muusikalise juhina, kusjuures ajavaru oli napp. Tulemus oli väga hea, Bellini muusika hingas loomulikult ja samas ei jäänud tõlgendusest tükeldatud muljet, orkester oli lauljatele tähelepanelik partner, kaunilt kõlasid soolod klarnetilt (Edmunds Altmanis)  ja metsasarvelt (Rait Erikson). Bellinist joovastatud publik ei jätnud kasutamata võimalust austada kõiki muusikajõude, aplodeerides neile seistes.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming