Biitlite radadel

Igor Garšnek

ETVs on sellel hooajal saanud meeldivaks tavaks, et kohe pärast „Muusikaelu” saadet saab vaadata ka mõnda pikemat muusikadokumentaali. Kui sügisel sai näha dokfilme maailmakuulsatest süvamuusika tegijatest (sealhulgas Gidon Kremer ja György Ligeti), siis praegune aastanumber on ETV ekraanile toonud mitmeid rock’i- ja popi-ikoone: jaanuaris retrospektiivid Elvis Presleyst ja Freddie Mercuryst, veebruaris ka ansambli The Beatles algkoosseisu kitarristist-bassimehest, varalahkunud Stu Sutcliffe’ist.

Biitlite radadele viis samuti eelmisel nädalal näidatud Mark Haefeli muusikadokumentaal Paul McCartneyst „Sisekosmos” („The Space Within Us”) kui pilguheit eksbiitli praegustele tegemistele. Rock’i-iidolite portreteerimisel kipub paraku ilmnema see lugu, et kui mõni neist (näiteks Presley või Mercury) on meie seast lahkunud, siis avatakse tema elukäik tagantjärele pisimate, kohati intiimsetegi detailideni. Tema lähedased räägivad kaamera ees suhteliselt avameelselt, välja tulevad nii rock’i-sauruse head kui vead ning me saame üsna tõetruu pildi temast kui inimesest, mitte ainult kui legendist.

Paul McCartney (1942) on aga praegu täies loomejõus (andku Jumal talle rohkelt elupäevi!) ning tema portreteerimisel on pisut teised mängreeglid kui näiteks Lennoni või Presley puhul. Põhimõtteliselt tundub režissööril siin olevat kaks võimalust: kas teha panus megastaari eneseavamisele, s.t lasta tal kaamera ees rääkida oma elufilosoofiast, või lasta pajatada staarist teistel prominentidel. Mark Haefel on oma filmis läinud seda teist teed, nii et Paul McCartney ise räägib filmis üsna vähe ning kui, siis peamiselt n-ö olmelist juttu. McCartney ainuke sügavam mõtteavaldus kõlab päris filmi lõpus, kui ta ütleb: „Meie eksistentsis on midagi enamat, me pole kari mõttetuid olendeid kusagil masinas, meis on palju ühist.” Ning ka filmi alguses: „See ambitsioonide ja fantaasia maailm… Sa ei kujuta ette, mis tulevikus juhtub. Sellest ajast (s.t biitlite ja samas ka kosmoselendude algusest) on nii palju muutunud.” Kosmoselendudest on juttu seetõttu, et filmis nähtav Paul McCartney kontsert Californias transleeritakse ka maa ümber tiirutava rahvusvahelise kosmosejaama astronautidele.

See-eest iseloomustavad Paul McCartneyt sellised prominendid nagu näitleja Alec Baldwin („Kui teda vaatad, siis see on su elu, su kogu elu”), Paul Stanley ansamblist Kiss („See on seesmine side, mis toob pisarad silma”) ja Eddie Vedder bändist Pearl Jam („Ta läheb üle aegade ja piiride”). Pikemalt räägib aga USA ekspresident Bill Clinton: „Tema muusika ühendab nagu ta isegi. Paul McCartney on olnud ikoon üle 40 aasta, mis on universaalne. Paljud tema paremad laulud on isiklikest kogemustest, millega paljud saavad end samastada.”

Samas on „Sisekosmos” muidugi vaatemänguline kontsertfilm, mille keskmes biitlite kuldajastu menulood esitatuna McCartney ja tema bändi poolt aastal 2006 Californias: pealkirjad nagu „Yesterday”, „Get Back”, „Please Please Me” ja „The Magical Mystery Tour” räägivad ju iseenda eest. Sealjuures pole McCartney oma lugusid sugugi „moodsaks” kaverdanud: kõlapilt on üsna loomutruult sarnane sellega, kuidas see muusika kõlas ligi pool sajandit tagasi. Kes on näinud The Beatlesi omaaegseid kontsertfilme, mäletab kindlasti kaadreid, kus tüdrukud publiku seas lausa nutavad vaimustusest. Kentsakal kombel oli analoogseid episoode ka kõnealuses filmis, ainult et nüüd olid silmad märjad hoopis keskealistel naisterahvastel.

See selleks, ega biitlite laulud tuhmu tõesti niipea. Aga ei maksa „Sisekosmose” filmi põhjal ekslikult järeldada, et Paul McCartney tegelebki ainult vanade aegade ülessoojendamisega. Pandagu parem plaadimängijasse tema eelmise aasta album „Memory Almost Full” ja kohe saab selgeks, et Paul McCartney on endiselt ergas ja dünaamiline loomenatuur, kellele pole võõrad ka nüüdisaegsed sound’id ja mõttemallid.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming