Birgitta festival toob Tallinna Berliini Koomilise Ooperi

Heili Vaus-Tamm

Kristiina Poska: KOBis hinnatakse näitlemisoskusi sama kõrgelt kui laulmist. 16. august on ajalooline päev nii Birgitta festivalil kui ka Eesti muusikaelus. Esimest korda on meie publiku ees maailma üks olulisemaid muusikateatreid – Komische Oper Berlin (KOB) ja etendust juhatab eesti dirigent Kristiina Poska. Teater toob kaasa üdini saksa autorite teose, Kurt Weilli lauludele ja Bertold Brechti tekstile loodud „7 surmapattu”. Lugu ise on aga ühiskonna- ja perekonna­kriitiline pilk american dream’ile. Kas mingid eestlasele iseloomulikud omadused on ka aidanud teil Euroopa suures muusikas läbi lüüa? Kristiina Poska: Öeldakse, et eestlased on visa hinge ja kange jonniga. Minu omadus olukorrale vaatamata ikka ja jälle püsti tõusta ja edasi minna on aidanud mind kindlasti väga palju. Järjepidevus ning omaenda väärtuste silme ees hoidmine on väga oluline, et mitte lasta ennast kõigutada kõikvõimalikest tuultest selles tohutus muutusi ja „arvamusi” täis maailmas. Millisest joonest on olnud kõige rohkem kasu ja millisest kahju? Kõige rohkem kasu on olnud vahest meelekindlusest ja tahtest, kõige rohkem kahju ehk tagasihoidlikkusest.

Pärast Türil klaveri õppimist ja muusika­akadeemiat olete õppinud Saksamaal Hanns Eisleri muusikakõrgkoolis dirigendiks, juhatanud mitmete saksa orkestrite kõrval ka Viinis, Belgradis, Ateenas, Göteborgis, Londonis, Lausanne’is, Bernis, Kopenhaagenis ja võitnud rahvusvahelisi konkursse mitmel maal. Sel kevadel pälvisite Saksamaa parima noore dirigendi tiitli. Millal on olnud kõige raskem aeg ja miks?

Kõige raskem aeg oli ilmselt Saksamaal õpingute alguses. Minna võõrasse riiki, kus keegi sind ei oota, oskamata keelt ning tundmata sealseid inimesi, pole just lihtne. Minu ainus eesmärk oli astuda sisse orkestri dirigeerimise erialale ja kui mul see õnnestus, tundus, et kõik saab minna vaid paremaks. Tegelikud raskused tulid aga alles pärast seda ja olid seotud minu enda ootustega enese suhtes. Lõhe selle vahel, milline peab olema üks dirigent minu ettekujutuses ja milline olin ma ise, oli tohutult suur. Tundus, et kõigi nende oskuste ja omaduste omandamiseks oleks vaja rohkem kui ühte elu. Seetõttu võtsin igasugust edu iseenesestmõistetavalt, aga iga tagasilööki kui õiget, objektiivset olukorra peegeldust – kui kinnitust mu kahtlustele. Sinna juurde olen pidanud õpingute algusest peale kõigilt teistelt kuulma, kui raske on sel erialal läbi lüüa, kui suur on konkurents, kui suur on tõenäosus jääda tööta jne. Tihti olen pidanud mõtlema Maia Lilje sõnadele, mis ta Otsa kooli algusaastatel meile noortele dirigentidele muusikaajaloo tunnis ütles: „Kallid noored inimesed, veel ei ole liiga hilja ümber mõelda …”. Rasketel hetkedel mõtlesin tihti, et miks ma tema sõnu küll kuulda ei võtnud. Aga need ajad on õnneks möödas. Kõik hakkas paremaks minema siis, kui lõpetasin teiste inimeste kuulamise ning keskendusin ainult muusikale ja hakkasin ennast usaldama. Kõlab lihtsa tõena, kuid vahel on vaja käia läbi keerulised kõrvalrajad, et selleni jõuda.

Milline on Berliini Koomilise Ooperi roll Euroopa ooperimaastikul?

KOBil on olnud ja on praegu tõesti oma ja eriline roll nii Saksa kui ka kogu Euroopa teatrielus. Ta on eriline ja tuntud oma innovaatiliste lavastuste ning selle poolest, et tegemist on muusikateatriga (Musiktheater) selle kõige otsesemas ja paremas tähenduses. Nii muusika kui ka teater peavad moodustama publikut kõnetava terviku. Sellele traditsioonile ja mõtteviisile pani 1947. aastal aluse Felsenstein ning seda vaimu on kandnud edasi peaaegu kõik KOBi intendandid (ka Joachim Herz, meie muusikateadlase Kristel Pappeli kadunud abikaasa). Selle vaimu kaudu on KOB olnud kogu Euroopa muusikateatri suur mõjutaja. Võimalus lavastada selles majas võrdub lavastajale rüütliks löömisega.

Kuidas kujuneb repertuaari tervikpilt, millised on proportsioonid ja prioriteedid?

KOBi eesmärgiks on pakkuda võimalikult laiahaardelist repertuaari ning kõnetada võimalikult erinevat publikut. Kavas on teosed varabarokist modernsete esmaettekanneteni. Uue intendandi käe all rõhutakse romantismieelsetele ooperitele (Mozarti-majana on KOB endale niikuinii juba nime teinud) ning teostele ja heliloojatele, mis jäävad sellest kõige klassikalisemast ooperirepertuaarist (Verdi, Puccini, Wagner, Strauss) väljapoole. Näiteks Tšaikovski, Prokofjev, Janáček jt. Samuti on viimasest hooajast tähtsaks teemaks operetiheliloojad ja teosed, mis kuulusid selle ooperimaja juurde enne Teist maailmasõda (Ábrahám, Kálmán jt). Juuni alguses tuli näiteks välja eestlastele hästi tuntud Ábrahámi „Savoy ball”, mida Saksamaal keegi ei tunne. Tänu üliedukale esietendusele elavad nii see teos kui ka helilooja läbi täielikku uuestisündi. Meedias nimetatakse seda Berliini parimaks muusikaliseks meelelahutuseks. Samuti tellib KOB igal aastal ühelt heliloojalt uue suurele orkestrile ja lavale mõeldud lasteooperi. See on muuseas täiesti erandlik nähtus. Loomulikult mängitakse edasi ka selliseid tükke nagu „La traviata”, „La bohème”, „Roosi­kavaler”. Kuid selles liinis ei tooda teatri uut suunda arvestades enam välja uusi lavastusi. Lisaks on kavas sümfooniakontserdid, kuhu kutsutakse väga silmapaistvaid dirigente ja soliste, samuti kammer- ja lastekontserdid ning palju muud.

Kuidas lauljaid rollidesse valitakse? Mis saab, kui see rolli kinnitatud lauljale siiski ei sobi?  

Rollidesse valib lauljad ooperi direktor (intendandi otsene alluv). KOBis on suurepärane lauljate ansambel, kuid nii suure ooperiteatri puhul kasutatakse loomulikult pidevalt ka väga palju külalisesinejaid. Õige lauljate valik on suur kunst, samuti mängivad tihti oma rolli finantspiirangud, mistõttu pole otsused mitte alati sada protsenti optimaalsed. Kui proovide käigus selgub, et laulja tõesti ei sobi sellesse rolli – KOBis hinnatakse muuseas näitlemisoskusi sama kõrgelt kui laulmist –, siis tavaliselt vahetatakse laulja välja. Mul oli aga ühes projektis peaosaliseks lauljanna, kellega oli koostöö nii muusikaliselt kui ka muudes aspektides peaaegu võimatu, sellegipoolest ei vahetatud teda välja, vaid öeldi, et finantsilistel põhjustel tuleb selle olukorraga leppida. Kaotasin sellega muidugi tohutul hulgal närve, aga seejuures õppisin rohkem kui tavaliselt.

Kas teie teatris publik karjub ka „buu”, mida ma Eestis pole kuulnud. Dirigentidele vist väga nii ei hüüta: põhiliselt ollakse rahulolematud ju lavastajaga.

Nii see kipub olema jah. Aga buu’d karjutakse ikka kõvasti. Seda tehakse ka väga heade ja edukate tükkide puhul, mis tuleneb tihti sellest, et KOBi lavastused on enamjaolt väga provotseerivad ja jätavad harva inimese külmaks. Näiteks sel kevadel juhatasin kõiki Mozarti „Röövimine serailist” etendusi. See lavastus läheb meil juba kaheksandat aastat, lavastajaks kurikuulus Calixto Bieito. See on üleüldse üks tema pöörasemaid ja brutaalsemaid lavastusi. Kui publiku seast etenduse ajal uste paukumist ja buu-karjumist kuulda polnud, lugesime etenduse ebaõnnestunuks.

Loomulikult on ka esietendusi, kus hüütakse ainult „braavo“ ja publik on absoluutses vaimustuses. Just sel aastal oli selliseid etendusi väga palju. Tänu uutele tuultele, mida Barrie Kosky oma värskuse ja uue kontseptsiooniga kaasa on toonud, on ka müüginäitajad laes ning praegu on KOBi näol tegemist Berliini kõige paremini väljamüüdud ooperimajaga.

KOBi pealavastaja Austraalia päritolu Barrie Koskyt, kes on ka „7 surmapatu” lavastaja, peetakse kõmuliseks figuuriks. Miks? Ja mida ta teatrile uut annab?

Barrie Kosky, kes on KOBis ühtlasi nii pealavastaja kui ka intendant, on üks kõige fantaasiarikkamaid inimesi, keda olen iial kohanud. Tema mõtlemine on absoluutselt piirideta ja täiesti stambivaba. Iga uus lavastus on ettearvamatu ja alati sügavalt originaalne. Kosky on ka äärmiselt musikaalne (lapsepõlves tahtis ta saada dirigendiks) ning mulle on ooperi õnnestunud lavaletoomise võtmeks just lavastaja musikaal­sus. Samamoodi on äärmiselt oluline, et dirigent mõtleks stseenist lähtuvalt.

Mulle meeldib tema juures veel väga see, et ta riskib alati. Weilli „7 surmapattu” on võib-olla üks tema kõige riskantsemaid ettevõtmisi. Olgu öeldud, et see on mitmes mõttes vägagi problemaatiline teos: see ei ole oma žanrilt ei ooper, oratoorium ega ka midagi muud; kestab vaid kolmveerand tundi ega täida seega õhtut, mis tekitab küsimuse, millega koos seda ette kanda. Meil eelnevad sellele Weilli seitse laulu klaveri saatel tema eri loomeperioodidest. Barrie Kosky teeb selle õhtu suurele osale publikust veelgi keerulisemaks, aga ta teeb seda geniaalselt. Ta ei kasuta kaht peategelast nagu originaalis (üks tantsib ja teine laulab), vaid laseb mõlemat teha ühel lauljal – Dagmar Manzelil, kes on Kosky üks suuremaid muusasid üldse. Ning peale eesriide ning ühe prožektori pole mitte mingit lavakujundust. Ta töötab ainult oma kahe lemmikmaterjaliga, milleks on hääl ja keha.

Muusikaliselt on „Surmapattude” näol tegemist Weilli Berliini-perioodi viimase teosega (kirjutatud küll juba Pariisis), mis on ühtlasi ka kuulsa duo Brecht-Weill viimaseks koostööks ning oma kvaliteedilt ehk Weilli üks küpsemaid ja huvitavamaid helitöid üldse. Ta loob Brechti sõnadele omamoodi kontrapunkti, mis annab tekstile täiesti uue, teise dimensiooni ning just see teebki teose geniaalseks. Sisuliselt on tegemist vägagi emotsionaalse ja samas nii ühiskonna- kui moraalikriitilise teosega. Peategelase Anna saadab perekond (meeskvartett, kus ema rolli laulab bass!) laia maailma raha teenima, et pere saaks endale Louisianas väikese maja ehitada. Anna, perekonna kõige nõrgem liige, töötab selle nimel seitse aastat ning läbib seitse suurlinna, olles sunnitud selle aja jooksul müüma nii oma hinge kui keha, kõik selleks, et „moraalne” kodanlik perekond saaks täita oma american dream’i. „7 surmapattu” on perekonna (ehk ühiskonna) õpetussõnad, mida kasutatakse siinkohal kahepalgeliselt – manipulatsioonina materiaalse heaolu saavutamiseks. Brechti ja Weilli eesmärk ei ole olnud otseselt kritiseerida, vaid kirjeldada, mis võib juhtuda inimesega, kes püüab kõike „õigesti” teha, surudes alla oma tõelise mina.

Kes ootab sellelt õhtult suurt ooperit ja klassikalist ooperilaulu, peab pettuma. Kes ei oota midagi, saab suurepärase elamuse osaliseks.

Milline on teie meelest ooperi tulevik? Kas jagate lavastaja Dmitri Bertmani arvamust, et ooper oma erinevate kunstivaldkondade kaasamisega on tulevikužanr ja kõige põnevam teatriliik?  

Jah, jagan küll. Ooper on igal juhul oma erinevate kunstižanrite kollaažiga kõige põnevam teatriliik, kuid see on oma tohutu kunstilisusega ka väga „kunstlik” ning seetõttu kindlasti mitte igaühe pärusmaa. Ometi on ooperil võime viia meid teise reaalsusesse, kus tänu erinevate komponentide ühismõjule oleme tõstetud sellistesse vaimsetesse ja emotsionaalsetesse sfääridesse, kus tunnetame ennast täiesti erilisel, ainulaadsel tasandil. Selline fenomen saab teoks aga ainult siis, kui ooper on väga hästi tehtud, ja kuna ooper hõlmab nii palju kunstiliike, on seda loomulikult eriti raske teha. Ilmselt raskem kui ühtki teist žanri.

Samuti olen ma veendunud, et ooperi tulevik ei ole ohus, kuna ta pakub meie aina enam digitaliseeruvas maailmas ehedat, vahetut elamust, mida on võimalik kogeda ainult siin ja praegu koos just nende konkreetsete inimestega. Ükski digitaalne elamus ei saa iial selle vastu. Seetõttu olen ma nii ooperi kui ka kontserdi, sõnateatri jne tuleviku suhtes absoluutselt positiivne ja lootusrikas.

Millega end laadite ja kuidas puhkate?

Minu puhul on piir töö ja vaba aja vahel nagunii väga hägune, aga klassikalises mõttes puhkus on mulle tihti komplitseeritud, kuna tavaliselt juba teisel päeval tahaksin kõige parema meelega mõne partituuri avada ja sellesse süveneda. Mittemidagitegemine teeb mind tihti rahutuks, seega tuleb minu puhul kõne alla pigem aktiivne puhkus. Aga enese laadimine on loomulikult väga oluline tegevus ning mitte tingimata puhkusega seotud. Selleks käin ma jalutamas nii tihti kui võimalik ja mediteerin.

Kas ooperlikud tunded tulevad eraellu ka kaasa või olete inimesena hoopis teisest puust?

Kui te seda mõtlete, kas ma ka elus draamat armastan, siis pean vastama, et ei. Üritan olla inimesena suhteliselt ebakomplitseeritud. Oma töös olen kindlasti samasugune inimene kui eraeluski – mul puudub mask, mille manan ette siis, kui astun orkestri ette. Orkestrandid näevad nagunii kohe, millega on tegu, ning seega ei vii erinevate rollide mängimine kindlasti mitte kuhugi. Ainsa asjana tuleb tegeleda vaid enesearenguga ning üritada jääda alati iseendaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming