Bravissimo Beethoveniga

Mirje Mändla

TALLINNA KAMMERORKESTER sarjas ?Bravissimo!? ANDRES MUSTONENI juhatusel Estonia kontserdisaalis (17. X), solist KOLJA BLACHER (viiul, Saksamaa). 17. X jätkas Andres Mustonen Tallinna Filharmoonia sarjas ?Bravissimo!? oma head tava teha koostööd maailmatasemel solistidega. Seekord musitseeris Andres Mustonen koos oma ammuse koostööpartneri Kolja Blacheriga. Koos Blacheriga andsid nad kontserte ka umbes kolme aasta eest. Nagu nüüdki kõlas siis Beethoveni looming, täpsemalt Kolmikkontsert, ning soleeris ka Natalja Gutman ? tookord jäi Blacher ehk Gutmani varju. Ent seekord hiilgas Blacher läbinisti Beethoveni muusikale pühendatud kavas meistri Viiulikontserdis, teoses, mida mänginud pea kõik viiuldajad.

Beethoveni Viiulikontserdi ettekanne oli teose taasavastamine neile, kes on ehk sattunud kuulama kärsituid, liiga bravuurseid interpretatsioone või tundnud kontserdisaalis puudust küpsest muusikust, kes mängiks tundliku tämbripaletiga ja süvitsi mineva intensiivsusega. Just sellisel tasemel muusikalisi mõtteid jagas kuulajatega Kolja Blacher, muusikute suguvõsast pärit ja parimate meistrite käe all koolitust saanud maailma üks esiviiuldajaid.

Maailma ühe kuulsama ja mängituma viiulikontserdi lüüriline pool helises igal keelel vajaliku intensiivsusega. Stradivariuse pill ning Blacheri tehnika ja tämbritunnetus moodustasid Beethoveni Viiulikontserdist saadava elamuse põhialused. Blacher pakkus iseloomulikku selget tooni ning elegantselt kujundatud fraase, Paganini ajastu virtuoossust oli võimalik nautida kadentsides. Suhtlemine orkestri soolopillidega oli veenev, õnnestus ka kuulus dialoog timpaniga teose esimeses osas. Blacheri särav virtuoossus võiks ehk jätta mulje ladusast pealiskaudsusest, siiski tundub, et tema mängustiilis on palju rohkem mängulist vabadust, kui kontserdilaval tavaliselt näha õnnestub. Beethoveni muusikast küllastatud muusikaõhtut kuulates tundus, et Mustonen ja Blacher olid Beethoveni teosest toonud erilise mõnuga välja kunstmuusikasse valatud rahvamuusika mängulisuse ja bravuursuse ning vabaduse.

Kontserdi teine pool tuletas meelde, milline loodusearmastaja oli Beethoven. Nimelt saadab VI sümfoonia sünnilugu Beethoveni harjumus jalutada alati, ükskõik millise ilmaga. VI sümfoonia meenutab meile ka Beethoveni lugemisvara: helilooja imetles protestantliku pastori Christian Sturmi teost ?Jumala tegude peegeldused looduses? (nii võiks kõlada raamatu pealkiri eesti keeles). Pastor Sturm kirjeldab teoses loodusimesid, mis tema sõnul kinnitavad Jumala olemasolu. Looduslüürikat muusikasse maalima innustas ja inspireeris Beethovenit Haydni ?Aastaaegade? pildilisus ning lähedast seost võib näha ka ühe varasema sümfooniaga, mille kirjutas Johann Heinrich Knecht. 1784. aastal trükis ilmunud Knechti suur sümfoonia ?Looduse muusikaline portree? kannab kahtlaselt sarnaseid osade alapealkirju. Täpselt nii nagu Beethoven esitles ka Knecht kaunist maaidülli linnulaulu ja vetevulinaga ning siis lähenevat tormi, selle jõulist puhangut ning võttis teose kokku looduse hümniga tänuks Loojale. Beethoven muide tõdes 1808. aastal, et valminud sümfoonia on siiski rohkem tunnete kui looduse kirjeldus. Ja ilmselt on tõde kusagil vahepeal, sest konkreetsed looduspildid Beethoveni sümfooniast siiski ei puudu, kui mõtleme kas või linnulaulu interpreteerimisele XIX sajandi stiilis.

Beethoveni VI sümfoonia pakub kauneid puupillisoolosid näiteks oboele, aga mitte ainult linnulaulu kontekstis. Mustonenil on saanud tavaks esitada Beethoveni sümfooniaid Tallinna Kammerorkestri liiki koosseisuga, mis toob Beethoveni interpretatsiooni lähemale teose loomisajastule. Tallinna Kammerorkestri mängutaset arvestades on seesuguse repertuaari esitamine aga kaunis kindla tulemusega ? orkestri mäng täitis Estonia kontserdisaali vaatamata oma koosseisu väikesearvulisusele. Tallinna Kammerorkestri juures ei väsi ma kiitmast selle kompaktset ja säravat ning üsna intonatsioonipuhast keelpillikõla. Pillirühmad tundusid olevat ideaalses tasakaalus. Lisaks mahedale atmosfäärile ei kartnud Mustonen välja mängida sähvivate välkude ja pööraste tormi-iilide kontraste. Kolmanda osa elurõõmsat hoogsat tantsu esindasid nii keelpillide sissejuhatavad ?keerutused?, neile järgnev oboesoolo ja klarnetikaja kui ka õhkõrn metsasarve järelkõla. Beethoveni loomingu uurijad on oletanud, et helilooja on arran?eerinud siin ühe rahvaviisi ? ja seekord leidis rahvaviis Mustoneni kaasabil küll tee oma juurte juurde.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming