Bravissimo Kremerile!

Toomas Velmet

Kremerata Baltica kontsert ?Bravissimo!? 24. IX Estonia kontserdisaalis, kavas ?ostakovit? ja Schnittke.

Tallinna Filharmoonia tõi 24. IX Estonia kontserdisaali ilma erilise reklaamita Kremerata Baltica ning Gidon Kremer tõi Tallinna esmapilgul üsna igava kava, kus kaks ?ostakovit?it kahe Schnittke raamis. Kava seirates äratasid kõhklusi just ?ostakovit?i teosed: Viiulisonaat ja Kammersümfoonia. Esimene tekitas kerget huvi, sest võis ju arvata, et kammerorkestri kavas on teose orkestriseade; teine, s.t 8. kvarteti orkestriseade (Rudolf Bar?ai) on pea sama vana kui teos ise ning vist ka sama tihedalt kammerorkestrite raudrepertuaaris. On?s sealt midagi värsket loota?

Seega olid kontserdieelsed ootused rajatud rohkem Schnittke Concerto grosso?dele (nr 1 ja nr 3), lootusega kuulda Gidon Kremerit soleerimas solist-partneritega. Kuid eelkõige soovin tänada Tallinna Filharmooniat, kes Kremerata meile tõi, ning lisada (tsiteerides Kuhmo festivali juhti Seppo Kimaneni), et püsiväärtuslikule muusikale reklaamikampaania korraldamine on raha mahaviskamine, sest õigele publikule piisab infost, mis liigub suust suhu. Estonia kontserdisaalis oli just see publik (ka hästi palju noori), kes vääris muusikasündmust, mida kuidagi ei saa paigutada lihtsalt järjekordse hea kontserdi nimetuse alla.

Kuid igas meepotis peab ju kindlasti leiduma üks tõrvatilk ning seekord hoolitses selle kuldreegli kehtivuse eest üldiselt soliidse kavalehe koostaja. Kavalehe soliidsus väljendus annotatsioonide poolel ja lausa vihastav ebasoliidsus elementaarses infos esitatavate teoste ning esitajate, s.o täna õhtul siin ja praegu toimuva suhtes. Selgitan: kui ma loen kavast, et ettekandele tuleb Alfred Schnittke Concerto grosso nr 3, siis ma tahan teada, mitu osa teosel on (neid on viis). Ning vaatamata sellele, et Gidon Kremer on äratuntav, siis seda enam tahan ma teada, kes on see teine solist, kes orkestri II viiuli viimasest puldist tõustes Kremeriga võrdväärselt soleerib. Ja kui ma kuulan vapustavat ?ostakovit?i Viiulisonaadi arran?eeringut orkestrile ja solistile, siis on elementaarne, et ma tahan teada, kes selle arran?eeringu tegi (M. Zinman? ? T. V. ei vastuta kirjaviisi eest). Kui ma kuulen ja näen (timpanid), et 8. kvarteti orkestriversioon ei ole üldlevinud R. Bar?ai oma, siis ma soovin kindlat teavet, et selle autorsus kuulub omaaegsele tuntud dirigendile Abram Stassevit?ile, ning vaatamata sellele, et see viieosaline teos esitatakse attacca, on ikka mõistlik osad kavalehel üles tähendada.

Schnittke Concerto grosso?s nr 1 kontserdi lõpus oli Kremeri partneriks jälle anonüümne tütarlaps viiuliga ning teose kuus osa jäid muidugi avalikustamata. Lisaks kõigele ning vaatamata sellele, et Kremerata koosseis on saanud juba nägupidigi tuttavaks, poleks ehk palju nõutud, kui selline tänaseks maailma absoluutsesse tippu asetuv kammerkollektiiv oleks identifitseeritud ka ees- ja perekonnanimedega ? tase nõuab seda.

Kremeratade tase on vapustav, sest seda orkestrit saab iseloomustada ainult keelpillikvartetile omase ansamblilise kõrgkultuuriga ning maestro Gidon Kremeri väärilise individuaalse meisterlikkusega. Professionaalsetele üksikasjadele ei jätkunud minul küll tähelepanu, sest emotsionaalne suhe esitatavaga ei lubanud hetkekski kaineneda pelgalt registreeruvasse olekusse.

Alati on ka kõige erutavamal kontserdil siiski tipphetked, mida ikka ja jälle meenutada. Mind hämmastas ?ostakovit?i Viiulisonaadi op. 134 (1968) orkestratsiooni mõjusus, esitusest rääkimata. Kasutades kogu keelpilliorkestri kõla- ja värvivõimsust, on ta (arran?eerija) jätnud solistile pianissimo-võimaluse kõigis registrites ja ühe nüansiga partituuris (woodblock on vist selle löökpilli nimi) joonib alla muusikalise materjali sisulise paralleeli autori pisut varasema superteose, Teise t?ellokontserdiga (op. 126). Veel enam hämmastas ja vapustas mind nn Kammersümfoonia (8. keelpillikvartett) esitus igast sisulisest aspektist. Seda võib julgelt nimetada teose uueks lugemiseks ning eriti mõjuvad olid teine osa Allegro molto, kus molto tempomärgina oli küll ära koristatud, kuid kontrast eelneva ja järgnevaga see-eest eriti molto. Viimase kahe Largo sisulised kulminatsioonid esitas t?ellosolist tasemel, mida ei ole kuulnud ka superkvartettide kolleegidelt.

Selline isiklike muljete rida ei võta kübetki maha Schnittke teoste ja esituste väärtust mis puhul tasub meenutada Reinut Teppi ja tema ?hästi prepareeritud klaverit? Concerto grosso?s nr 1, rääkimata eespool nimetatud nimetuks jäänud maestro Kremeri soolopartneritest. Absoluutne partnerlus Gidon Kremeri ning iga üksiku kremeratalase vahel ongi see ?lihtne? nipp, mille abil sellist taset ehitatakse ja maailmale demonstreeritakse.

See emotsionaalne katarsis, mida on võimalik saada Zo?t?enko, Harmsi, Mandel?tami, Pasternaki, Ahmatova, Sol?enitsõni, Brodski, aga miks ka mitte Trifonovi ja Ulitskaja teoseid lugedes, sai täies mahus kaetud nelja muusikaoopuse ettekandega Kremerata Baltica poolt ning minevikuga jäeti naerdes (õigemini küll muigega) hüvasti Schnittke ?Polka? saatel. Selle sündmuse maaletoojana tõstis Tallinna Filharmoonia lati väga kõrgele teiste korraldajate suhtes. Bravissimo!!!

Muide, 25. IX oleks ?ostakovit? saanud 98aastaseks ja 24. XI Alfred Schnittke 70.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming