Cardiffis inspiratsiooni otsimas

Evi Aruj?

Muusika infokeskuste aastakonverentsi tähtsaim teema oli tehnoloogia areng ja muusika(info) levitamise uued võimalused. 8. – 13. septembrini toimus Walesi pealinnas Cardiffis, värske meretuule ja sõbralike inimeste linnas, muusika infokeskuste üleilmse ühenduse IAMIC (International Association of Music Information Centres) järjekordne aastakonverents. Ürituse pesapaigaks oli Cardiffi lahe kaldal paiknev modernne kultuurikeskus Millennium Centre, kus on ka konverentsi korraldaja, Walesi Muusika Infokeskuse peakorter. Osavõtjate nimekirjas oli 45 inimest 25 riigist. Võimsa eelarve ja tegevushaardega Soome, Rootsi, Norra, Kanada, USA jt infokeskuste kõrval olid esindatud ka alles alustavad Horvaatia ja Küpros.

Konverentsi teemad ulatusid infokeskuste igapäevaelust (eelarvekujundus, töökorraldus, juhtimisprobleemid, tehnoloogia) missiooniaruteludeni, kus täpsustati IAMICi tegevusstrateegiat kultuuripoliitika ja globaalsete majandustrendide kontekstis. Kõneks oli majanduslik toimetulek, negatiivsed ja positiivsed töökogemused, veebitehnoloogia, koostööprogrammid, muusikaliikide tutvustamise eripära, nüüdismuusika ja haridussüsteemi suhted, helilooja enesereklaam jne. Lisaks üldkogu suletud aruteludele oli konverentsikavas hulk kuulajatele avatud ettekandeid „väljastpoolt” esinejatelt. Kõige teravamalt jäid kõlama tulevikku vaatavad ja infokeskuste tegevusfilosoofiat puudutavad teemad.

 

E-kontserdist statistikani

„Vana” muusikatööstuse allakäiku ja digitaalmeedia arengut silmas pidades oli konverentsi tähtsaimaks teemaks tehnoloogia areng ja muusika(info) levitamise uued võimalused. Selle raames näitas tulevikutrendi soome helilooja ja veebilehe kunstilise juhi Ilmari Mäenpää tutvustatud veebikontserdisaali projekt (E-Concerthouse.com, alustatud 2007, täiustatud 2008), mis võimaldab vahendada arhiveeritud ja otseülekandes kontserte ning sisaldab ka (tasuta allalaetava, vaadeldava ja kuulatava materjaliga) digitaalset noodikogu. Levinud piraatluse taustal on oluline projekti täielik legaalsus: see toimib koostöös Soome heliloojate autorikaitse ühinguga (Teosto) ja on sajaprotsendiselt lepingutega kaetud.

Teine oluline teema oli statistika. Seoses loomemajanduse teema üleskerkimisega paljudel maadel (ka Eestis) tekkinud ootus, et muusikakultuuri „sisu” vahendamise kõrval peaks infokeskuste töö hulka kuuluma ka muusikavaldkonna täieliku, süstematiseeritud, samuti majanduslikku külge hõlmava andmestiku kogumine. Õpetlik oli flaami (Belgia) külalise Roel Vanhoecki ettekanne, millega ta tutvustas sellise info kogumise online-projekti ning sellega seotud raskusi (allikate rohkus, kodeerimise ja tõlgendamise, isikuandmete ja ärisaladuse kaitse probleemid). Põhjalikult vaeti konverentsil infokeskuste tööprofiili. IAMICi sihtide sõnastust kujundas tõsiasi, et kaugeltki kõigil keskustel ei ole raha ega tööjõudu, et katta peale klassika ja nüüdismuusika ka jazz- ja folkmuusikat, rääkimata popmuusikast, mille puhul on alati õhus ka üldhuvi ja kommertsiaalsete huvide konflikt.

 

Nende keeles

Kõikjal määravad infokeskuste tegevushaarde ja sihid riiklik kultuuripoliitika ning majanduslik võimekus, aga väga suurel määral ka traditsioonid ja mingi üldine mentaalsus suhtumises kultuuriküsimustesse. Üks üllatavamaid muljeid oli, et suurtele erinevustele vaatamata tunnetavad MIKid üsna ühtmoodi maailmas jõudu koguvaid põhimõttelisi muutusi. Ka rikaste riikide (Rootsi, Soome, Kanada, USA) esindajad kõnelesid murega sellest, et muusikakultuuri iseväärtuse, l’art pour l’art põhimõtte, mille sisuks on muusika mõjul kultiveeritav olemis- ja tunnetusviis, on välja vahetanud eriti suurte rahanumbrite palavikuline lugemine. Üsna varjamatult kannab sedasama „hulgifilosoofiat” ka loomemajanduse kontseptsioon, mis praegu kõikjal kultuuripoliitika tulipunktis ning võimaldab väga erinevaid tõlgendusi ja lahendusi.

Viimasel loengupäeval andis IAMICi ja selle liikmete tegevusest ülevaate Jan Ford, mitmeid muusikainstitutsioone juhtinud inimene, Briti kultuuripoliitika ekspert. Tema jutust koorus välja üldsuundumus: kui postsotsialistlikes riikides mõjutab kultuuripoliitikat ja sedakaudu ka infokeskuste tegevust veel üsna tugevasti rahvuslikul identiteedil põhinev, kohati isegi „martüroloogiline” (Poola MIKi kohta tarvitatud väljend) väärtussüsteem, siis arenenud riikides on suurim mõjutaja üha suurem kommertsiaalse ideoloogia surve ja (koos sellega) tehnoloogia areng, millel on vähemasti kaubanduslikust ja kommunikatiivsest küljest positiivseid külgi.

Fordi jutust jäi kõlama mõni üsna tuttav juhtmõte. Esiteks: tuleb kainelt kohaneda tõsiasjaga, et ka muusikamaailma mõjutavad globaliseerumine, kultuuride segunemine, tehnoloogia areng ja kommertsiaalne surve. Teiseks: et ellu jääda ja missiooni täita, tuleb õppida kõnelema „nende keeles”. See viimane väljend oli vägagi lõbustav, meenutades võõra ideoloogia raames „oma asja ajamist” eelmise riigikorra ajal. Järgnenud arutelu oli kirglik, pakkudes muu hulgas välja ka loosungi, et pealetungiva kommertsi kiuste tuleb jõuliselt hoopis elitaarsuse väärtust rõhutada.

 

Muusikamuljeid

Cardiff pakkus ka muusikaelamusi. Sissejuhatuseks tutvustas Walesi muusika- ja teatrikolledži juhtivteadur Lyn Davies Cardiffi etnograafiamuuseumis (Museum of Welsh Life) peetud loengus kõmri muusikat. Muuseas, ta tegi seda ülimalt patriootlikus vaimus. Kokkutuleku eelviimasel päeval anti Penarthis, Püha Augustinuse kirikus IAMICi tavapärane aastakontsert, kus seekord kõlas koorimuusika. Omavahel öeldes, kontserdi kava Taani, Rootsi, USA, Uus-Meremaa, Poola, Slovakkia, Kanada, Šoti ja Walesi heliloojate muusikaga ei hiilanud erilise originaalsusega ei esituslikus ega ka materjali mõttes. Ilmselt määras tulemuse ka esinenud kooride – Swansea Bach Choir ja Cantemus Chamber Choir Wales – suhteliselt tagasihoidlik tase.

Konverentsikavas oli ka parajasti toimuva Vale of Glamorgan Festival’i (6.–12. IX) üks kontserte Llandaffi katedraalis, kus esines BBC National Orhestra of Wales, dirigendiks Michal Dworzyński. Orkestri soe ja elastne, koloriidiüllatustega kõlapilt pakkus omaette naudingut. Kuulda olid kuulsa poolaka Henryk Górecki arhailise koloriidiga „Kolm tantsu” ja kaks instrumentaalkontserti: noore uelsi helilooja Guto Puw Oboekontsert (solist David Cowley) ja Piers Hellawelli „Agricolas“ (maailmaesiettekanne, solist Robert Plane) klarnetile ja orkestrile – mõlemas prooviti läbi „uuskeerukuse” inimsõbralikumaid variante ja mõlemad olid perfektselt esitatud kontsertteosed. Viimasena pakkus nalja poola helilooja Pawel Szymański „Quasi una sinfonietta”, teadlikult eklektiline, vaimukalt stiiliajaloo registritel mängiv teos.

Sama festivali (kahjuks mitte IAMICi konverentsi) kavas oli ka  ansambli Vox Clamantis kontsert Püha Augustinuse kirikus Helena Tulve, Arvo Pärdi, Tõnis Kaumanni ja Toivo Tulevi loominguga. Vastuvõtt oli väga soe, omavahel öeldes – Vox Clamantise kontserdil oli kunstilist elaani märksa enam kui Walesi sümfooniaorkestri esteetiliselt nauditava, kuid lühikese kuiva aplausiga lõppenud etteaste puhul. Eesti muusikas on omapära ja veetlust, mis saab kaugemal olles eriti ilmsiks.

 

 

 

Tulevikku vaadates

Cardiffi konverents oli inspireeriv, andes rohkesti teadmisi infokeskuste olukorra, erinevuste, ühiste probleemide ja lahendusteede kohta. Tõsi, tublisti kärbib seda inspiratsiooni tõsiasi, et 13 aastat tagasi 15 süvamuusika organisatsiooni poolt asutatud ning klassika ja nüüdismuusika tutvustamisele pühendunud Eesti Muusika Infokeskus püsib visalt IAMICi liikmete eelarvenimekirja viimastel ridadel. Muidugi ei saa seda nimekirja mehaaniliselt tõlgendada, suhtarvud annavad helgema pildi. Samas tähendavad absoluutarvud siiski väga konkreetseid, s.t üsna piiratud võimalusi. On ju selge, et kui kõrgharidusega töötaja palk moodustab vaid kaks kolmandikku keskmisest, on see tugev tegevuspidur.

Aga tegevusväli on avar. EMIKi sihiks on juba algusaegadest peale olnud interpreetide lehekülje avamine. Praegu on see realiseerumas, kuid üldise finantskriisi tõttu ohus. Et eesti muusika tutvustamisel ja levitamisel maailma tsunftikaaslastega sammu pidada, peaks EMIKi tulevikukavades klassika ja nüüdismuusika kõrval koha leidma ka teiste muusikaliikide esindamine, muusikaelu statistilise üldplaani loomine ja noodikirjastamine, rääkimata digitaalse meedia kasutamise võimaluste avardamisest. Cardiffi konverents andis uuendusteks rohkesti ideid.

Kõigi tulevikuplaanide garantiiks on siiski EMIKi üldpositsiooni muutmine: ebamääraste volituste ja ebakindla finantseerimisega „missioonitööle” peaks andma kindlama aluse lisafinantseerimise allikad, autoriõigusega seotud täpsed juriidilised volitused ja suurem koostöö heliloojate, interpreetide, fonogrammitootjate ning teiste kultuuriinstitutsioonidega.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming