Carmenlik kirelõõm moraalitsevas Hiina nüüdisooperis

Hiina nüüdisooperi sündmustik on selge ja üheselt mõistetav, tegelased piiritletud, muutumatud ja turvalised, süžeekäänakute ega tegelaste ümberkostümeerumise üle pead vaevata ei ole vaja.

ANNE PROMMIK

Shanghai ooperiteatri lavastus „Riskantne mäng“ 21. VII Saaremaa ooperipäevadel Kuressaare lossi ooperimajas. Muusika ja libreto Wen Deqing, lavastaja Chen Xinyi, dirigent Zhang Chengjie, lavakunstnik Gao Guangjian, kostüümikunstnik Li Ruiding, valguskunstnikud Zhang Shunchang ja Liu Shenhui. Osades Zheng Yao (kerjus), Yang Xiaoyong (mõisahärra Zhao), Wang Bihua (Zhao naine), Yu Yang (õpetaja Chen), Song Qian (kerjuse naine), Chai Jinfei (vanem tütar), Xiao Xiao (noorem tütar), Ji Yunhui (noorim vend). Shanghai ooperiteatri koor ja sümfooniaorkester, kontsertmeister Chen Yangyuetong.

Oleme juba harjunud, et suvefestivalid kostitavad meid rikkalikult heal Euroopa tasemel ooperihõrgutistega. Eesti mastaapseimal muusikateatrisündmusel Saaremaa ooperipäevadel serveeriti tänavu eksootilisi roogi. Shanghai ooperi­teater tõi Hiinast koos 250 muusiku ja merekonteineritäie rekvisiitidega kaasa oma ettekujutuse traditsioonilisest lääne ooperikunstist Bizet’ „Carmeni“ näol ning hiina rahva­kultuuri modernse tantsukeelega ühendava tantsugala „Mere unelm“. Intrigeerivaim teos festivali kavas oli aga kahtlemata tänapäeva hiina helilooja Wen Deqingi sümbolistlik ooper „Riskantne mäng“, mille alusena on kasutatud Gao Xiaoshengi piibellikus stiilis moraalinovelli „Õnnemäng lumisel ööl“. Seda tüüpi lugude ooperis kujutamine ei ole muidugi midagi enneolematut: kohe meenub ühe tänapäeval silmapaistvama ooperihelilooja Kaija Saariaho viimane lavateos „Only the Sound Remains“, mis põhines iidsetel Noh-teatri draamadel.

„Riskantne mäng“ on aga olemuselt tähendamissõna. Ooperi sisu on muinasjutulik, tegelased arhetüüpsed, välja joonistatud barokkooperi võtmes. Kui ühe Verdi ooperi sisukokkuvõttest ei saa tavaliselt suurt midagi aru, siis Hiina ooperi lugu on sümpaatselt minimalistlik. Harukordselt külmal ja lumisel õhtul ilmub varaka mõisahärra uksele kerjus. Mängurlike kalduvustega rikkur pakub santlaagrile kihlvedu: kui too suudab kogu jäise öö ploomipuu all seista, saab ta kümme aakrit maad, mõnusa elupaiga ja toimiva pandimaja. Kerjus võidab kihlveo, temast saab jõukas mees, kes kosib imekauni pruudi. Kolme aasta pärast ei suuda aga kihlveomaias mõisnik vastu pidada ja pakub uut kihlvedu: kui endine kerjus suudab veel ühe öö külmas vastu pidada, saab temast linna rikkaim mees. Uusrikas sellest ei hoolikski, küll aga utsitab teda tagant eesti rahvajuttudestki tuntud täitmatu naine. Ahne saab muidugi oma palga: hea elu peal nõrgaks jäänud mees sureb enne koitu ja naine jääb kõigest ilma.

Wen Deqingi teose sisu suudab pärast üht vaatamist ümber jutustada iga laps. Hiina nüüdisooperi sündmustik on selge ja üheselt mõistetav, tegelased piiritletud, muutumatud ja turvalised, süžeekäänakute ega tegelaste ümberkostümeerumise üle pead vaevata ei ole vaja. Võimalik ka, et suur osa visuaalseid sümboleid jääb mittehiinlasele loetamatuks – kuigi ei selgu, kui palju traditsioonilist Pekingi ooperit on lavateosesse põimitud. Ajaloolise Hiina ooperi kogemus jääb asjassepühendamatule kindlasti pigem antropoloogiliseks kui teatraalseks. Pekingi ooperil on ajalugu tuhatkond aastakest enam kui itaalia sõsaržanril. Hiina ooperi mõistmiseks ei piisa ka keeleoskusest – sageli ei mõistvat seda tänapäeva hiinlasedki. Iidse kunsti nautimiseks on vajalik tohutu sümbolileksika: tähendust kannavad pisimadki värvilaigud näitlejate nägudel, nende kõnnak, rekvisiitide kuju ja veel lugematu arv pisiasju. Seegi ei ole ammendav, sest üldse on Hiinas kokku ligi 300 ooperitüüpi.

„Riskantse mängu“ lavategevuses leidub dünaamikat ja julgeid rütme, teatavate vaheaegade järel rivistub lavale mängukaartideks maskeeritud koor, kes kinnitab meile, kuidas on õige toimida. Ooperi lavakujundus ei erinenud mitte milleski atmosfäärist, mida oleme harjunud kohtama ükskõik missuguse maailmanurga Hiina restoranis – paberlaternad, puidust sirmid ja muu hiinalik pudipadi.

Gunnar Laak

Tegelikult ei olegi Pekingi ooperit mõtet nn Euroopa ooperiga võrrelda, sest üks maailma vanimaid teatrižanre ei kujuta endast muusikadramaturgiast lähtuvat teatriteost. Pigem on see draamat, laulu, tantsu, miimikat, maskide sümboolikat, akrobaatikat ning võitluskunste liitev lavakunst. Selleks vajalikke käsitööoskusi kantakse edasi põlvest põlve. Peale selle ei saa me rääkida ei dirigenditeatrist ega lavastajateatrist, sest neid me sealt ei leia – kogu vastutus on näitlejal. Orkestri asemel on lava küljel väike traditsioonilistest hiina instrumentidest koosnev ansambel. Eelnevat arvesse võttes ei saa Wen Deqingi teost pidada ei Hiina traditsioonist lähtuvaks ega ka läänelikuks ooperiks, vaid omalaadseks hübriidiks. Orkestrisse on lisatud mõndagi ebatraditsioonilist: tuulepill, Pekingi ooperist pärinevad löök­riistad, tühjad õllepudelid ja laval Hiina instrumente mängivad naised. Kõlavad tsitrite perekonna näppepill, siidkeeltega qin [guqin], viie sõrmeavaga bambusflööt xiao ja lautolaadne pipa.

Kuigi mitte läbivalt, võib Wen Deqingi loodud muusikas kuulda helilooja dramaturgilise väljenduse taotlust. Läänelikule ooperikunstile näib viitavat ka moraalilugeja rolli pandud, tegevust kommenteeriv koor. Teoses leidub siiski ka Pekingi ooperile omast: tegelased räägivad laulmise vahel, üks stseen on lahendatud tantsulise pantomiimina. Samuti kohtame seal taiji elemente. Igal tegelasel on talle iseloomulik kõnnak ning mõnel ka näod värvitud, millest võib otsida Pekingi ooperile omast sümbolistlikku tähendust. Ooperi meespeategelastel – härra Zhao, meister Chin ja kerjus – on nägu maalitud valgeks. (Traditsioonilise Pekingi ooperi kaanoni järgi tähendaks valgeks maalitud nägu kavalust ja petlikkust.)

Lõuna-Hiina külakeses 1958. aastal sündinud Wen Deqing jõudis heliloomingu juurde üsna hilja – aga vähemalt elas ta üle Hiina kultuurirevolutsiooni. Deqing õppis Genfis. Oma loomingus ühendab ta lääne kompositsioonitehnikaid Hiina rahvamuusika elementidega. Võib öelda, et ta kuulub juba teise läänes edu saavutanud Hiina heliloojate põlvkonda: Wen Deqingi muusikat on plaadistatud nii Naxose kui ka Stradivariuse märgi all. Kõnealuse ooperi Euroopa esiettekanne oli 2003. aastal Genfi Amadeuse festivalil, kümne aasta eest Savonlinna ooperifestivalil ja mullu Londoni Guildhalli muusika- ja draamakooli ooperistuudios.

Aasia päritolu häälte võidukäik Euroopa parimates muusikakõrgkoolides ei ole juba pikemat aega mingi saladus. Ka Eesti muusika- ja teatriakadeemias leidub juba lauluõpetajaid, kes on omandanud hiina keele algteadmised: suurriigist saabub meile läänelikku laulu­tarkust taga nõudma nii pingutuseta kõrgeid noote pilduvaid tenoreid kui ka pea ees ületamatutesse koloratuurivoogudesse sukelduvaid sopraneid. Tiheda suurriigi vohavas konkurentsis on muusikud harjunud maast madalast palehigis tööd rabama. Hiina keele foneetiline baas on itaalia laulukooli jaoks soodne: ei ole vaja teha suuri pingutusi, et hääl „maski“ suruda, kõlav pearegister on emapiimaga kaasa antud. Küll on lauljatel mõningaid raskusi teatavate euroopalike häälikute nagu l ja r omandamisega. Hiinlaste ja korealaste rahvaarvust lähtuva andekate lauljate rohkuse ning neile omase töökuse juures on lausa ime, et nad ei ole veel Euroopa ooperimajades vallutanud kõiki primadonnarolle.

Juuli keskel kohtusin Peterburis Georg Otsa festivalil endise La Scala ooperiagendi Luca Targettiga, kes arvas, et Aasia lauljad on küll tehniliselt täiuslikud, ent sageli jääb neil puudu artistlikkusest ja isikupärast. Tema juttu tõestas Shanghai ooperiteatri „Carmeni“ lavastus. Lauldi kenasti, aga kõik jäi viisakalt vaoshoituks. Escamillo ei pakatanud uljusest, laulis korralikult nagu kooli­poiss ega püüdnudki kedagi hullutada. Mustlaste tantsutempo oli kontrollitult mõõdukas, sigaritüdrukud mõjusid pigem viisakate kokaõpilastena. Ainus erand oli venelannast Carmen – aga peaosaline ei saa mitte kuidagi ise end kõigi meeste kireobjektiks mängida. Kala­pilguga tragunid ei püüdnudki aga kedagi veenda mustlanna surmavaks osutunud köitvuses. Nagu ütles ooperit vaadanud poetess Viiu Härm Vikerraadios: tõelise armastuse asemel tükkis ooper militaarseks.* Toreda võõritus­efekti lõid ometi Shanghai „Carmenis“ kuulekalt marssinud linakarva juustega Saaremaa lastekoori tütarlapsed.

Saaremaa ooperipäevade bukletis esitletakse Wen Deqingi ooperit kui „sümbolirohket, allegoorilist ja filosoofilist teost, mis paistab silma ebatavalise monotoonsuse poolest“. Viimase väitega ei saa ma küll kuidagi nõustuda. Ehk peeti selle all silmas stseene, kus Pekingi ooperi traditsiooni järgi kostümeeritud naismuusikud mängisid Hiina traditsioonilisi instrumente? Need on küll monotoonsemad kui lääne pillid, nimelt pentatoonilised. Lavastuslikult jooksis aga lugu üsna ladusalt. Mina küll ei mäleta, et paarkümmend aastat tagasi oleks keegi kaevanud monotoonsuse üle, kui Verdi ooperi primo uomo suusatas mõõdetud aeglusega eeslavale, sirutas käe publiku poole ja lasi oma kõris peituval imel austajannad nutma panna.

„Riskantse mängu“ lavategevuses leidub dünaamikat ja julgeid rütme. Teatavate vaheaegade järel rivistub lavale mängukaartideks maskeeritud koor, kes kinnitab meile, kuidas on õige toimida. Mängukaartidest paremat ida-lääne kultuuri ühendavat sümbolit on raske leida: on nad ju pärit Hiinast (kuigi need ei ole ikkagi nii vanad kui Pekingi ooper!). Mängukaardid on saatusesümboli rollis nii eespool nimetatud „Carmenis“ kui ka Tšaikovski „Padaemandas“ – kui nimetada vaid paari tuntumat ooperit. Peale selle tekib mu palavusest segases peas kohaliku tähtsusega seos: Kuressaare lossihoovi etendusele kõndisin mööda Kiriku tänavat, kus on sõbralikult kõrvuti striptiisiklubi Ärtu ja Laurentiuse järgi nimetatud pühakoda.

Ooperi lavakujundus ei erinenud mitte milleski atmosfäärist, mida oleme harjunud kohtama ükskõik missuguse maailma nurga Hiina restoranis – paberlaternad, puidust sirmid ja muu hiinalik pudipadi. Wen Deqingi vokaalikäsitluses ei ole midagi tavapäratut. Kuigi meloodia­rikkusega ooper ei köida, aitab muusika tegevuskäiku ette aimata. Mõisahärra Zhao kolm viksi ja viisakat lapsukest laulavad, kui tähtsad on teadmised ja haridus, tehes seda üsna ebaooperlike, ent ilusate ja kõlavate häältega. Hea naistegelase rollis on Zhao naine, kellele ainukesena peale kerjuse on kirjutatud ka midagi aarialaadset – kohatult madalat registrit külastav, kuid kaunilt meloodiline unelaul, mis võimenduseta kindlasti publikuni ei jõuaks.

Shanghai solistid on füüsiliselt võimekad: kerjus leevendab ploomipuu all seistes külma meisterlikult sooritatud taiji-harjutustega. Teine pilt, kerjuse abiellumine, on lahendatud mõjuva pantomiimina. Selles ilmubki lavale uusrikkaks saanud kerjuse imekaunis, kuid paheline pruut, kelle tõttu kaotab peategelane ka elu. Tema rolli laulnud Song Qian jääb meelde erakordse ekspressiivsusega. Song Qiani jõuline pahelisus ja meelekindlus teeb temast omalaadse Hiina Carmeni, kel on kõik saatusliku naise parimad omadused – peale metsosoprani hääle, muidugi.

Ka lauljate klaar peatoon võib slaavilikult rikka häälekooliga harjunud kõrvale mõjuda terava ja nasaalsena. Seda ei ütleks kerjust laulnud spinto-tenori Zheng Yao kohta, kes saaks ilmselt suuremaid rolle kui „härra, teile on kiri“ ka Euroopa ooperimajades. Vaid härra Zhao osa esitanud tremoleeriv bariton kõlas kulunult.

Orkestriauku piiludes võis näha Kesk-Euroopa ooperimajadega võrreldes lausa kohatult noortest pillimeestest-naistest koosnevat orkestrit. Kõrva torkas nende täpne mäng, kindlus ja selgus. Peale solistide ja dirigendi kutsuti etenduse lõpus lavale kummardama ka orkestri kontsertmeister, kes oli ovatsioone igati väärt. Publik, kelle hulgas viibisid ka peaaegu kõik Eesti kultuuriministrid, kargas tunnustavalt püsti ja lahkus rahulolevalt lämbesse öhe, nobedamatel kaenlas lauljatelt publiku hulka heidetud lillebuketid.

* Anne Prommik, Lauri Aav. Vikerraadio Saaremaal. – Vikerraadio 20. VII 2018. https://vikerraadio.err.ee/saaremaal/868702

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht