CD-fookus

J?n Rooste

CD Laudaukse Kääksutajad. Õhtu tuleb. 2007. Folkloori olemuse üle, alt, tast mööda ja kaugele eemalegi on viimaseil aastail aetud igasugust aate-, poliitika- ja poleemikajuttu. Jumal tänatud, see ei puuduta suurt tegijaid, kes loovad, jätkavad toda alati pooleli olevat loomist intuitiivselt ja loomulikult. Nelja naise laulurühm Laudaukse Kääksutajad on just säärane – väe juurde naasev vaimutegu. Mulle on nad igiarmsad miski vana kadunud Kloostri Aida kõrtsi hõngu tõttu, mis neil küljes püsib, aga see pole too iseväärtus, mis teeb uue albumi „Õhtu tuleb” eriliseks.

Albumi süda on ehk kiigel lauldud ja lindistatud kiigelaulude tsükkel, sellisena mu teada me kandis esimene omataoline – kummaline, et salvestisena kuuled seda teisiti, aimad nüansse ja rütme ning lugu, mida ise kiigel lauldes, saati sääl veeres seistes (mis on pigem ikka olnud roll) teadvusega ei taba. See ruum muutub kaugemaks ja müütilisemaks, sa oskad sääl märgata mudamusta maagiat ja valuvalget võluväge ja seda aegade päratut ruumi, mis jääb meie ja nonde laulude hälli vahele. Neli naist – igaüks neist on saanud oma kiigelaulu; kui otsida siit karaktereid, siis tundub see isegi liiga selge, nõnda siis salalikult selge ja petlikult oma lihtsusega peibutava võtmena.

Või on too plaadi süda hoopiski Kairi Leivo väeloits, seda enam et kääksutajate eelmisel plaadil „Ühtelaulmine” (2003) olid loitsulaulud pagana tähtsad… Väeloitsus ja veel mõnes laulus siin (nagu eelmiselgi plaadil) mütsub trumm, miskit Tormise vaimu tuleb sisse – ja ega selleks polegi nii väga folkloorset teadmist või usku tarvis, et veenduda – küllap säherdusis laules ka aegade alguses trumm toda tuiget trampis! See lihtsalt pidi nii olema, see on inimese loomulik tung rütmi järele – inimese, kes ometi oskab nahka vitste pääle venitada!

Kääksutajate enda lisandused, looming passib tosse ajahämara vaagimisse nagu valatult, vaid karmimad „Tuljaku”-kaitsjad (teate ju toda kentsakat stiliseeritud folkballetti?) võivad siin miskit blasfeemiat näha. Nii et esmalt on valimiku süda ikkagi laulmise lust ise, too tung pääle päevaminekut kokku saada ja laulda.

Niipaljukest, kui seks täna veel aega õnnestub välja võidelda, muult ilmalt ära rebida. Igatahes oli „Õhtu tuleb” Robert Planti ja Alison Kraussi albumi „Raising Sand” kõrval tänavu üks äratavamaid plaadikogemusi. Mida see tähendab, selleks ei jagu plaaditutvustuse formaadis lihtsalt ruumi ning – peab siis kõik ka hingelt ära rääkima? On noiski laules tegelikult peidus salalist vaikimist. Ja veel – kääksutajate muusika on na ürgne ja loomulik, et see ei kõnele mitte ainult iseenda, vaid miski omasoodu kulgeva, teistsuguse aegruumi eest. Otsite väljapääsu, järgmist ruumi? Kuulake plaati. Kogu lugu.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming