Charles Lloydi ülendav neljas tulemine

Immo Mihkelson

Keeruline on kirjutada heast kontserdist ja päris raske ühest väga heast kontserdist. See, mis tundub keskmiselt hea, laseb kergesti ligi klišeelikud sõnaühendid ja väljendusrutiini. Tipp vajub nõnda madalamaks, elamus kahaneb igapäevasemaks, nurga taga varitseb tuimus. Sõnad tasandavad muljet ja muudavad kogetu ümaramaks. Sageli on see ka ettevaatusabinõu, sest pärast esimest tuhinat, kui vaimustumislainete energia on kahanenud, hiilivad ligi ka teiste veidi sarnaste kogumuste varjud varasemast ajast ja rivistuvad võrdlemiseks – peeglike, peeglike seina peal, ütle ... Siis järgnebki kõhklus ja kalkuleeritud sõnaseadmine, varbaga kompimine enne igat sammu klaviatuuril. Charles Lloyd mängis tänavusel „Jazzkaarel” just sellise harukordse kontserdi, mille puhul sõnad kahanevad muusika ees tühiseks. Tema etteaste varjutas mitmete möödunud aastate „Jazzkaarte” kõrghetki ning võimalik, et ta seadis lati isegi nii kõrgele, et lähiaastatel festival nii elamuslikule sündmusele konkurenti ei leia. 75aastane ameeriklane mängis Tallinnas neljandat korda ja seekordne esinemine erines kõigist eelmistest. Ehk kõige rohkem paralleele võiks tõmmata tema esimese tulemisega 1967. aastal. Tookordse kontserdi salvestuselt vallandub sarnast energiat ja on isegi mõned põgusad muusikalised sarnasused. Kui tagantjärele on selgunud, et Charles Lloydi kvartett oli 1967. aastal kõige kuumem ja menukam jazzigrupp maailmas, siis pärast sellist kontserti, mille tunnistajaks oli Tallinna publik nüüd, võib õhku visata spekulatsiooni, et äkki kuulsime tänavuse aasta tähte? Tagasihoidlikul moel vihjas sellele võimalusele ka ajalehe Helsingin Sanomat arvustaja Jukka Hauru, kes kirjutas neliku vahetult enne Tallinna tulekut antud lahetagusest kontserdist. Soomlane võttis oma loo kokku umbes nõnda, et praeguste jazzilegendide seas on see parim, mida on üldse pakkuda.

„Aga” on siin selles, et pärast viit aastat koosmängu Charles Lloydiga läheb vahepeal tähtpianistiks kerkinud Jason Moran pärast seda tuuri oma teed ja talle võrdväärse asendaja leidmine on keeruline. Just Morani väga mitmekülgne ja mängutehniliselt sädelev klaverimäng nii soleerijana kui ansamblimängijana oli Tallinna kontserdi sära väga oluline täiendaja.

Kontserdieelses lühiintervjuus Klassikaraadiole selgitas Lloyd, et ta püüab oma muusikaga hõlmata tõde. See olevat vabaduse ja imestamise muusika. Maailmas meie ümber on tema sõnul palju segast ja veidrat ning see ei ühtivat tema arusaamaga harmooniast ja rahust. „Minu idee on lihtsalt muuta maailma muusika iluga. Ma olen unistaja, minu unistused on alati suuremad kui mälestused. Ma otsin muusikat, mis muudaks molekule. See on minu missioon, minu anne ja minu õnnistus, et olen muusikategija.”

Ning see, millisena Lloyd kirjeldas kontserti – enne, kui see oli alanud –, pidi maalima kujutluspildi avastusretkest, millele tema ja ta kaasmuusikud koos publikuga siirduvad. Heli müsteerium on suunanäitajaks. „Ning ma loodan teie meeli ja hinge sellel retkel puudutada,” lausus muusik. „Ma armastan teid kõiki,” olid tema viimased sõnad Nokia kontserdimaja laval, enne kui ta saksofoni huultele tõstis ja mängima hakkas.

Kohtusin temaga kontserdieelsel päeval, et teha ka üks pikem intervjuu. Ning olles näinud, kuulnud ja kehakeele kaudu silmadega tajunud saksofonimängija selgitusi, ei saanud mul jääda kahtlust, et vana mees ei kõlksuta ilusate sõnadega niisama, vaid ta tõesti usub sellesse, millest räägib. Selleni jõudmise tee on olnud pikk. Ta tahab jagada. Ning loomulik on arvata, et muusiku enda seesmine häälestus saab ühel või teisel moel kuuldavaks ka tema muusikas.

Peaaegu kahetunnist kontserti ja selle edenemist saalis jälgides hakkas mu mälus järjest ettepoole trügima üks hetk meie päev varem toimunud kohtumiselt. Charles Lloyd ütles jutuajamises eriliselt rõhutades, et ta ei ole meelelahutaja. Tema uskuvat, et muusikal on kõrgemad ülesanded ja muusikuna on tema nende eesmärkide teenistuses.

Just sellisena ta suure lava keskel oma grupiga seisiski. Nad olid tihedalt koos. Klaver, kontrabass ja trummid väikeses poolkaares, Lloyd nende ees. Tema jalge alla oli laotatud vaip. Riietus tagasihoidlik. Ei ühtegi liigset žesti või publikuga koketeerivat liigutust muusikutelt. Nemad mängisid muusikat. Kontsentratsiooni ja pühendumusega. Kõik.

Selle muusika vundament ei olnud käänuline bebop või õõtsuv sving, mitte ka lineaarselt arenev popmuusika. Pigem ammutas see oma energia, vormi ja liikuvuse kusagilt Kariibi mere kandist musta muusikasse imbunud mõjudest. Ning selle muusika põhivalem oli sarnane sellega, mis hoidis koos Lloydi 1967. aasta hittlugu „Forest Flower”.

Aeg-ajalt vahetas Charles Lloyd oma saksofoni flöödi või taragato vastu ja tegi kõrvalepõikeid orientaalsusse. Muusika liikus rõõmupulbitsuste ja aega pidurdava meditatiivsuse vahel. Mida rohkem kontserdi lõpu poole, seda rohkem need äärmused kokku said. Kulminatsioon saabus siis, kui Lloydi esituses laotus kuulajate ette sound poem otsimisest, elust, surmast, valgustatusest. See tõi kõik koju.

Pärast jagas saksofonist plaatidele autogramme. Nähes meest, kelle käsi hoidis mikrofoni, kui ta päev enne kontserti oma elust ja muusikast ja tõekspidamistest rääkis, küsis ta kontserdi kohta: „Kas oli okei?” Tundus, et tema suunurka sikutas muie. „Ei olnud okei,” suutsin talle vastuseks pomiseda: „Hämmastav oli”.

Mitte sära silmisse ei käinud ta siin toomas – see paljunäinud muusikamees –, vaid valgust südamesse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming