Contrabassissimo!

Ardo Västrik

Väga palju kontrabassi, hüüumärk. See on kohane ning tegelikult ka parim pealkiri äsja ilmunud CD-le, mille keskseteks tegelasteks on kontrabassisolist Mati Lukk, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ning dirigent Toomas Vavilov. Plaadil kõlavad Sergei Kussevitski (1874–1951) Kontsert kontrabassile ja orkestrile fis-moll (1903), Eduard Tubina (1905–1982) Kontrabassikontsert (1948) ning Einojuhani Rautavaara (1928) Kontsert kontrabassile ja orkestrile „Videviku ingel” („Angel of Dusk”, 1980/93), mis on salvestatud 2004. ja 2012. aastal Estonia kontserdisaalis. Kontrabass soolopillina ilmub kunstmuusikasse XVIII sajandi keskel ning olgugi et ajavahemikus 1765–1769 kirjutati sellele 28(!) kontserti (Haydn, Vanhal, Dittersdorf jt), on pilli sooloinstrumendina tõeline haruldus. Muusikalugu mäletab ka vaid mõnda solistina ilma teinud kontrabassisti: Domenico Dragonetti (1763–1846), Giovanni Bottesini (1821–1889) ja Sergei Kussevitski. Repertuaari nappus ja piiratus sundisid tihtilugu soliste tegema oma pillile seadeid ning kirjutama ise teoseid, mis demonstreeriksid instrumendi tehnilisi võimalusi. Olukord on muutunud 1950ndatest, mil traditsiooniline mängutehnika on edasi arenenud ja pillile on hakatud rohkem kirjutama, samuti on laialdast tuntust kogunud nimed nagu Gary Karr, Bertram Turetzky, Barry Guy, Edgar Meyer jt, siinmail kindlasti ka soomlane Jorma Katrama ning rootslane Håkan Ehrén. Eestlaste puhul ei saa üle ega ümber nimest Ludvig Juht (1894–1957), keda väidetavalt tituleeriti 1920ndatel Euroopa parimaks ning kelle hilisem elu- ja töökoht oli hoopis Boston ja sealne sümfooniaorkester, orkestri peadirigendiks seesama Kussevitski. Siinkohal olgu meenutatud ka kauaaegse ERSO kontrabassirühma kontsertmeistri ja õppejõu Kaupo Oldi eestvedamisel 2007. aastal välja antud heliplaat „Ludvig Juht – legend”, kus lisaks Oldile astuvad üles kontrabassistid Jüri Lepp, Mati Lukk jt muusikud.

Kuid asugem siiski värske heliplaadi juurde. Mati Lukk on ERSO kontrabassirühma kontsertmeister aastast 2000, lisaks mänginud paljudes koosseisudes ja ansamblites ning tegelikult ei kujutaks siinset muusikaelu tema panuseta hästi ettegi (sellest räägib kas või Eesti Kultuurkapitali aastapreemia 2002. a). Paratamatult on Eesti väga väike ning enamik muusikuid teab üksteist rohkemal või vähemal määral. Seetõttu julgen arvata, et plaat on tõeline õnnestumine. Seda sellepärast, et nii salvestatud muusikas kui üldse kogu „tootes” (kui nii võib öelda) kumab läbi Mati Luki olemus: andumus oma instrumendile, meeletu energia ning sellest tingitud elektriseeritud toon ja tehniline üleolek, ühtlasi ka talle iseloomulik ausus ja muhedus.

Plaadile valitud kontserdid on muusikaliselt väga erinevad ning seega täiendavad teineteist. Kussevitski pakub (lugude annotatsioonist saame Tiia Järgi vahendusel teada, et Kussevitski nimi on otseselt või kaudselt seotud tegelikult kõigi kolme teosega) head fraasikaart ja meloodilisust, sekka tubli annus virtuoostehnikat, Tubin rütmilist impulssi ja Rautavaara huvitavaid mängutehnilisi võtteid. Tundub, et just aeglastes ning kantileensetes osades saab kontrabass tõeliselt kaunilt ja kandval toonil mängida, seda kõikide teoste puhul. Kiiremates lõikudes muutub kontrabassi hääl aeg-ajalt kuidagi liiga maskuliinseks. Ometi oli väga põnev kuulata näiteks Rautavaara teoses, milliseid „efekte” (ei ole tegelikult õige sõna) on võimalik pillil saavutada ja kus osast „Tema monoloog” kujunes tõeline tulevärk nii tehnilise kui vaimse pinge poolest. Mingis mõttes pakkuski see teos kõige rohkem värve ja pooltoone (olles varjamatult subjektiivne).

Eduard Tubina Kontrabassikontserdi taas plaadile jõudmine (salvestis on sama, mis eespool maintud helikandjal a-st 2007) on muidugi väga tervitatav, sest see on eesti muusika paraadlugu ja salvestiski on väga hea (lisaks solistile annab ju tugeva laengu dirigent Toomas Vavilov). Põnev oleks muidugi teada, kui palju on üldse eesti muusikas kontrabassikontserte.

Kahtlemata võimaldab plaat veidi teistsugust helipilti kui tegelik kontserdisaali akustika. Juba ainuüksi madala soolopilli „läbitulemine” on väga keeruline. Siiski oli plaadil balanss väga hästi paigas, samuti kõik olulised liinid vaevata jälgitavad. Kindlasti on selleks palju andnud dirigendi nõudmised, kuid mööda ei saa vaadata ka helirežissööri (Maido Maadik) määravast rollist.

Bravissimo!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming