„Corelli Music jätkab kirikupühade sarja

Aleksandra Dolgopolova

Kontserdisari „Kirikupühad Maarjamaal”: Eesti Filharmoonia Kammerkoori solistid ja barokkansambel Corelli Consort, dirigent Toomas Siitan 28. II Tallinna Jaani kirikus.  Veebruarikuu viimasel päeval kõlas Tallinna Jaani kirikus taani-saksa helilooja Dietrich Buxtehude seitsmest lühikantaadist koosnev „Membra Jesu Nostri” („Meie Jeesuse ihuliikmed”, 1680). Julgen tõesti väita, et see on Buxtehude ja miks mitte ka oma aja üks ilusamaid teoseid, kus universaalselt kaunis muusika on ühendatud andeka kontseptsiooniga. Selle aluseks on keskaegne hümnitsükkel, mille iga osa on pühendatud Jeesuse mõnele ihuliikmele:  jalgadele, põlvedele, kätele, küljele, rinnale, südamele ja palgele. Teksti autor vaatleb ja imetleb Kristuse kehaosi, ammendades sellest müstilise ja esteetilise kogemuse. Alustades liigestest, mis sümboliseerivad inimkeha haprust ja ajalisust, tõuseb teksti autori pilk Jeesuse jumaliku südame ja ilme poole, kogedes intensiivse kontemplatsiooni käigus isiklikku usuelamust.       

Pole ime, et „Membra Jesu Nostri” loomise ajal individuaalset tunnetamist hinnanud pietistlikus Lübeckis tegutsenud Buxtehude on valinud selle keskaegse teksti oma kantaaditsükli aluseks. Iga kantaat koosneb kolmest stroofilise ülesehitusega aariast hümnitsükli tekstile, igas raamib aariaid ilmselt Buxtehude enda lisatud pühakirja tekst. Piiblitekstile vastavad  teoses polüfoonilise läbikomponeeritud struktuuriga ja enamasti tervele esituskoosseisule mõeldud lühikontserdid. Piiblitsitaatide ja lüüriliste aariate vahekord on Buxtehudel aga pea peale pööratud. Esimesed ei ole siin sugugi mitte pearollis nagu tollal kombeks, vaid lisavad keskaegsele luulele semantilise lisadimensiooni, avades luuletähenduse teise nurga alt. Näiteks küljele pühendatud IV osa algab vana testamendi armastuslaulu tekstiga, mis loob  koos sellele järgneva hümnitekstiga piltliku paralleeli kuristikus peidupaika otsiva tuvikese ja jumala armu ihaldava kristlase vahel. Teksti religioossest tundelisusest ja tolle aja komponeerimistehnikast lähtuvalt on „Membra Jesu Nostri” retoorikafiguure ja afekte lausa täis. See nõuab muusikutelt läbimõeldud esitust ning tähelepanelikkust tekstija harmoonianüansside suhtes. Kuigi Toomas Siitani interpretatsioonid paistavad silma tekstitundlikkusega,  tundus seekord pahatihti, et afekti kalduti ohverdama esituse täpsusele ja puhtusele. Loomulikult võib solistide helikõrgusliku laitmatuse lugeda esituse üheks plussiks, samas läksid selle arvel kaduma mõned lausa karjuvad afektivõtted. Kui kuulaja ootab pikka ja teravalt mahlakat dissonantsi sõnal „plague” („haavad”), mis peaks barokiesteetika kohaselt viima selle sõna religioosse tähenduse lausa kehalisele tasandile, on väga kurvastav,  kui sellest juba ette nauditud dissonantsist üle libisetakse. Esitus ei olnud siiski kindlasti mitte afektivaba. Emotsiooni edasiandmise poolest paistis silma kõige rohkem Uku Joller, seda eriti südamele pühendatud VI osa avaansamblis „Vulnerasti cor meum” („Sa oled pannud mu südame põksuma”) ja sama osa aarias „Viva cordis voce clamo” („Hüüan südame elava häälega”). „Ad cor” osa tähtsust rõhutas ka koos solistide ja basso continuo’ga musitseerinud  Eesti kohta üsna erandlik koosseis, viiest viola da gamba’st koosnev konsort (kontserdil oli neid neli). Tsükli jooksul kasvanud emotsionaalne pinge saavutas selles osas oma tipu nii solistide hingestatud esituses kui ka terviklikus üldpildis, väga hea lahendus oli solistide koosseisu dubleerimine avaansambli kordumisel osa lõpus. Kuigi teose kaemuslik laad ja kammerlik koosseis ei eelda äärmuslikke helitugevusi, oleks paar korda teose jooksul tahtnud  laiemat dünaamilist skaalat. On muidugi võimalik, et Siitan hoidis akustilistel põhjustel pillimängijaid meelega tagasi, et vokaalsolistid kostaksid paremini.     

Kui rääkida lauljatest lähemalt, siis esimesel sopranil Karoliina Kriisil on väga ilus, vanamuusika esituseks justkui loodud sillerdav ja soe tämber, samas jäid kontserdil kõrged noodid õhukeseks, mis ei rikkunud siiski esituse väärikust. Teine sopran Hele-Mall Leego paistis silma improviseeritud kaunistuste julgema  kasutusega, mida võiks oodata rohkem nii lauljatelt kui ka instrumentaalansamblilt. Samuti tundus, et kohati valiti pigem turvalisem tempo, mis võimaldas küll igale noodile piisavalt tähelepanu pühendada ning hakkama saada kohati vägagi virtuoossete partiidega, kuigi mõnikord läks terviku kesktelg kaduma. Nii hajus kohati komplitseerituma ülesehitusega kooriosade vorm, näiteks kolmandas kantaadis „Ad manus” ja viiendas „Ad  pectus”. Elavamad või kompaktsemad avaosad õnnestusid seevastu suurepäraselt: esimese kantaadi „Ad pedes” instrumentaalsissejuhatus ja kooriosa andis hea lendava avalöögi ning näiteks ka küljele pühendatud „Ad latus” mõjus terviklikult. 

Üleüldse oli näha, et nii dirigent kui ka esitajad on teinud suurepärase töö selle nõudliku teose ettevalmistamisel ning suhtunud asjasse kogu südamega. Kontsert jättis väga sooja mulje, mis kontrasteerus Jaani kiriku jaheda interjööriga.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming