Daniel Slater lavastab „Don Giovanni” tänapäevasena, et mitte solvata Mozartit

Heili Vaus-Tamm

Birgitta festival (11. – 20. VIII) toob vaatajate ette Mozarti ooperi „Don Giovanni” kui armukolmnurga draama. Inglise lavastaja Daniel Slater, kes on töötanud paljudes Euroopa ja ka maailma ooperimajades, põhjendab intervjuus oma rakurssi. Produktsioonist teeb sündmuse ka see, et Lauri Vasar astub üles nimiosas, Aile Asszonyi Elvirana ja Ain Anger Komtuurina. Vasarale on see üldse esimene kord Eesti publiku ees ooperilauljana esineda. Neid kolme Euroopas tegutsevat Eesti lauljat koos ühes lavastuses näha on aga vist ainukordne võimalus. Festival on endale ülesandeks võtnud tuua publiku ette tavatuid lahendusi, seni lavastamata teoseid ja näidata muusikateatrit selle kogu rikkuses. Kolm momenti selle aasta festivalikavast on Inglise-Eesti koostöö „Don Giovanni”, Mai Murdmaa käe all sündinud Orffi „Aphrodite triumf” (seda pole seni Eestis lavastatud) ja muusikalise huumori žanr Iisraeli vokaalansamblilt Voca People.

Don Giovanni ehk don Juani teema pakub tänapäeva psühhoanalüütikutele vägagi huvi. Miks oli ta selline jahimees, mida õieti naistes otsis? Paar aastat tagasi esines Birgitta festivalil Hispaania flamenkoteater, mille lavastus algas just poisslapse sünnitanud naise surmaga – see oli don Giovanni loo algus, – ja kogu elu otsis mees naistes just nimelt ema – ema, kes oli surnud teda sünnitades. Daniel Slater, milline on teie don Giovanni? Millised kompleksid on temal?

Daniel Slater: Meie don Giovanni on naiste kollektsioneerija – mees, kes põleb lootusetust vajadusest panna endasse armuma iga naine, keda ta kohtab. Ja määrav pole sugugi mitte seks, vaid just vallutuse psüühiline aspekt. Ühe vaevalt kätte saanud, otsib ta juba uut naist, kellesse armuda. Kui ta ütleb Leporellole „Tead, neid on mulle rohkem vaja kui leiba, mida söön, ja õhku, mida hingan” („Sai ch’elle per me son necessarie piu del pan che mangio, piu dell’ aria che spiro!”), pole see mitte lihtlabane nali, vaid sügavaima vajaduse väljendus – sõltuvus, millest ta ei saa vabaks. Loomulikult, selline armastuse ja tunnustuse vajadus on maania. Ja meie lavastuses on tegu selliste mõistetega nagu algav ja akuutne hullumeelsus.

Miks valisite armukolmnurga Anna, Ottavio ja don Giovanni?

Kuna Anna ja Ottavio on kaks kõige probleemsemat tegelaskuju selles ooperis: Anna kipub olema ennasttäis ja iseteadlik, Ottavio on aga, vaatamata katsetele mängida tugevat karakterit, hädapätakas. Nii et siiralt don Giovannisse armudes (kusjuures olukorda komplitseerib isa mõrv) muutub Anna mitmetahuliseks ja huvitavaks tegelaskujuks. Ottavio, mõistes retsitatiivi „See oli hilja öösel” („Era gia alquanto avanzata la notte”) ajal, et Anna talle valetab, plaanitseb neile mõlemale kättemaksu, milleks tal on vaja mängida traditsiooniliselt „nõrga” Ottavio rolli.

Ja selle tulemus on armukolmnurk. Ma loodan, et publikul on piisavalt huvi Anna ja Ottavio hingeelu vastu, nii et me ei pea nende rondot tegema mõttega „oh, me peame sellest tegema superstseeni”.

Mida tahate lavastusega publikule öelda? On teil mingi sõnum või lihtsalt mängite ja teete nalja?

Kindlasti ei mängi ega tee ainult nalja, kuigi ma loodan, et paar head nalja selles lavastuses on! Usun, et meie lool on tänapäeva vaatajale palju öelda. Aga kui hakkaksin siin „sõnumit” seletama, labastaksin selle ära. Las inimesed tulevad ja vaatavad, mis nad ise leiavad.

Miks tõite tegevuse meie kaasaega? Miks on tänapäeva kostüümides selgem ja parem lugu jutustada? Armukolmnurk võiks ju olla ka XVIII sajandist.

„Don Giovanni” tegelaskujud on nii läbinisti tänapäevased, et mulle tundub Mozarti solvamisena viia lugu tagasi XVIII sajandisse. Pealegi kirjutas ju Mozart oma ooperi radikaalselt omaaegsesse konteksti ja ma olen kindel tema soovis, et tuleviku ooperimajad teeksid sama. Lihtne tõde on, et ajaloolise versiooni korral oleks tegevus aeglasem, karakterid poleks nii äratuntavad ja sellega poleks ka kogu lugu nii huvitav.

Räägitakse, et ooperipublik jääb aina vanemaks ja vanemaks. On see teile probleem? Kas teate, kuidas olukorda muuta?

Vist on nii jah, ja vananeb ka terve ühiskond. Noored võivad tulla ooperit vaatama ka siis, kui vanemaks saavad. Kuigi arvan, et õige on tuua noored ooperiteatrisse just praegu. Ja loodan siiralt, et meie don Giovanni kõnetab nii 20–30aastasi kui ka põlvkond vanemaid. Tundub, et põhjus on selles, et tegemist on Garsingtoni festivali lavastusega. Festivali juhtkonnal on plaan tuua publikuks alla 35aastased, pakkudes neile suurt allahindlust. Loodetavasti tuleb suur hulk noori ja nakatub ooperipisikust.

Milline on ooperi- või isegi muusikateatri tulevik?

Ma loodan, et tulevik, mis vähemalt Suurbritannias tundub finantskriisile vaatamata siiski roosiline, toob kaasa uued tasemel heliloojad Bergi, Janáčeki ja Britteni kõrvale. Veel loodan, et ooperimajad soosivad jätkuvalt produktsioone, mis avastavad sügavamaid võimalusi, millega ooper võiks kõnetada tänapäeva publikut, nii et ei peleta neid eemale ega solva.

Milliseid praegusi ooperiheliloojaid te enim hindate? Miks?

Õigupoolest meeldivad mulle Jonathan Dove’i teosed. Tema muusika on ühtaegu keeruline ja mõistetav, selge looga, selgelt väljajoonistunud karakteritega, tugevalt teatraalne ja elujõuline. „Lend” väärib kohta tänapäeva parimate teoste hulgas nagu ka hiljutine „Pinocchio”.

Mille poolest erineb põhiliselt ajaloolise (vana ooperi) ja tänapäevase ooperi lavastamine?

Ma ei näe mingit vahet. Tahaksin käsitleda tänapäeva ooperit nagu vanaaegset ja vastupidi.

Millised on nüüdisooperi teemad? Ajaloolises ooperis olid olulised armastus contra kohus, au ja reetmine, seisusevahed … mis veel? Aga nüüd?

Viimase kümnendi teemadeks on identiteet, juurteta olek, tühisus, jumalausu puudumine – need teemad on teravas vastuolus XIX sajandi meistriteoste omadega. Aga armastuse teema – see ei aegu kunagi, kuigi kipub olema vastandatud muude asjade, mitte kohusetundega …

Milline peab olema praegune või tuleviku laulja? Mis on lavastaja seisukohalt kõige olulisem? Milliste lauljatega tahaksite teie töötada?

Kõige enam vajavad lavastajad lauljat, kes täidaks rolli ära: mängib loomulikult, liigub osavalt, järgib muusikat, kannab kostüümi välja. Mitte ainult sellepärast, et ooperis on häälel määratu jõud, vaid ka seetõttu, et kui rolli juhib laulja enda kompass, on ta vabam eksperimenteerima. Olen õnneks piisavalt saanud töötada maailma parimate lauljatega (Thomas Allen, Dawn Upshaw jpt), kes on head koostööpartnerid just seetõttu, et ei kartnud rolliloomist, eelkõige nad lihtsalt laulsid.

Kas armastate näitlejaid, kel on oma ettekujutus rollist ja kes mõnikord vaidlevad teiega? Või olete proovisaalis „generalissimus”?

Sobitaja olen. Mu energia läheb proovisaalis põhiliselt sellele, et viia näitlejad rolli sisse. Tunnen, et mul on piisavalt enesekindlust, et jutustada mingi lugu. Ma olen avatud kolleegide ideedele, aga tunnetan, mis hakkab tervikus tööle, mis mitte.

Kas panete lavastusse omaenda elu seiku?

Kindlasti. Kogu aeg. Ma ei kujuta ette, et mõni kunstnik seda ei tee.

Mis annab inspiratsiooni – loodus, usk, psühholoogia, filosoofia või hoopis miski muu?

Panen oma loomingusse väga palju iseennast, oma elu, oma kogemusi. Inspiratsiooni saan veel raamatutest, filmidest, näitustelt, armastusest, sõprusest.

Kuidas puhkate?

See võib kõlada perversselt, aga ma puhkan treenides! Ma jooksen palju (pikki distantse maratoni ja poolmaratoni), käin kord nädalas Londonis kikkpoksitrennis.

Millistes ooperimajades olete töötanud?

Olen õnnelik, et olen lavastanud üle maailma: Glyndebourne’i festivalil, Palau de les Artsis Valencias, Oslo uues ooperimajas, Berliini Komische Operis, Prantsusmaal Opéra National du Rhinis, Bregenzi festivalil, Santa Fe festivalil, San Franciscos, Houstoni Grand Operas, Uus-Meremaal … See on tõesti selle töö hämmastav eripära, võimalus töötada üle maailma.

Kas peate olema (nagu romantismiaja kunstnik) õnnetult armunud, näljane, pettunud kogu maailmas, et luua midagi tõeliselt head? Või peate loomiseks tundma end just mugavalt ja turvaliselt?

Mõlemat. Kui kunstnik pole elus piisavalt läbi elanud, on ta looming ikkagi pinnapealne ja vähese südameverega tehtud. Kuigi olen loonud ka õnnetult ja pettunult, arvan siiski, et mu parimad tööd on sündinud pärast kogemust, kui olen sellest juba distantseerunud, aga suudan loomingus selle taasluua …

On teil mingi oma teema, mis teid ikka ja jälle paelub ja jälitab ühest teosest teise?

Ma arvan, ma loodan, et looming ei ole pidev tagasipöördumine ühe teema juurde (näiteks suhted isaga). Usun, et hoidun klišeedest ja arhetüüpidest ooperis ja otsin alati võimalusi, kuidas tõlgendada karaktereid ning situatsioone võimalikult arendatult, ent sealjuures siiski reaalselt. Ma tahan, et mu lavastused oleksid sama räpased ja kaunid, komplitseeritud, naljakad ja südantlõhestavad nagu igapäevane elu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming