Debüüt – Uus täht Eesti metsode seas

Greete Kõrvits

Metsosopran Tuuri Dede debüteeris Berliini Filharmoonias.

Pressifoto

Metsosopran Tuuri Dede, kes on lõpetamas Sibeliuse akadeemias magistriõpet Annika Ollinkari käe all, esines 5. jaanuaril Berliini Filharmoonias koos Skandinaavia-Saksa Noorteorkestriga. Dirigent oli Andreas Peer Kähler, kavas viis laulu Mahleri kogumikust „Poisi võlusarv“ ja Sibeliuse „Kullervo“. Dede, kes on tuntust kogunud Dorabella osaga Mozarti „Così fan tutte’s“ ja Fridana Kalevi Aho „Frida y Diego“ maailmaesiettekandel, valiti üheks kahest solistist akadeemia sisekonkursil.

Laulja tunded vahetult pärast esinemist on ülevad. „Hea orkestriga on alati teine tunne laulda, kui ainult klaveriga. Seal on nii palju rohkem värve, ideid ja dimensioone. Ja Berliini Filharmoonia on muusikute paradiis: hea akustika võimaldab teha väga vaikseid piano’sid nii, et need kostavad ka ülemistele rõdudele. Need kaks aspekti kokku nõudsid minult suurt pingutust, et esinemise ajal mitte liialt emotsionaalseks minna.“

Berliinis teenis ta ka kuulajaskonna tunnustuse. Kontserdil käinud muusikateadlase Kristel Pappeli sõnul oli publik lauljast vaimustuses: tema hääl oli kaunis ja kandev ning oli tunda, et Dedel on oma interpretatsiooniga midagi väljendada. Eesti kultuuriatašee Harry Liivrand lisas omalt poolt: „Tuuri Dede, keda esmakordselt laval kuulsin, jättis väga meeldiva mulje, seda nii häälevõimaluste kui ka lavalise vabaduse poolest. Tema metso on kandev, nüansseeritud ja värvirikas, teksti esitus mõtestatud ja võluv. Igati kordaläinud esitus Berliini ärahellitatud publiku ees.“

Tuuri Dede on õppinud laulmist ka Teele Jõksi juures ning veetnud ühe aasta ennast täiendades Milano Verdi konservatooriumis Cristina Rubini juures. Kui selle perioodi kohta küsin, tunnistab Dede, et peab seda pigem vahemaandumiseks, kus õppis rohkem itaalia keelt ja kultuuri tundma, kui et arendas oma tehnikat ja oskusi lauljana.

Praegu on laulja Eestis ning valmistub soolokontsertideks välis- ja kodumaal. Konkreetseid plaane, mida teha pärast magistrikraadi saamist, tal veel pole. Küll vihjab metsosopran, et esitaks suure rõõmuga eesti nüüdismuusikat. Seni on ta repertuaaris olnud näiteks Saar ja Tamberg.

Kui lõpetuseks küsin, kas metso­soprani hääl teeb oma eripära ja harvemate rollide poolest osade leidmise keeruliseks, vastab Tuuri: „Rolle on küll vähem, aga ma ei pea nii sageli surema, kui sopranid.“