Diana surmast inspireeritud Violetta lugu Veronas

RAILI SULE

Põhja-Itaalia Alpide jalamil asuv Verona seostub laiemalt ikka Romeo ja Juliaga. Selle XIV sajandi algusest pärit armastustragöödia kirjutas surematuks Shakespeare aastal 1594. Veel vanem on aga Verona amfiteater. Peaaegu 2000 aastat tagasi gladiaatorite võitluseks ehitatud areenil on olnud mitmeid funktsioone. XIX sajandi teisel poolel hakati seda kasutama teatrilavana ja 1913. aastal, kui möödus 100 aastat Verdi sünnist, pandi ooperiga ?Aida? alus ooperifestivalile, mis tänu erinevatele impressaariotele ja organisatsioonidele on elus tänini. Maailma suurim vabaõhufestival on ?Arena di Verona? nime all tuntuks saanud, seda peetakse üheks põnevamaks ja kuulsamaks, tänavu toimus see juba 82. korda. 6. VIII nähtud ?Traviata? etenduse mõju püsib siiani. Enne sõitu küsiti minult, et kas mõni kuulsus ka laulab. Arvan, et sealsed esinejad on kõik kuulsad, iseasi, kas meieni nende kuulsus on ulatunud. Milanos sündinud dirigent Daniele Callegari, kes praegu töötab Madalmaade Kuningliku Filharmoonia orkestriga; Albaania päritolu sopran Inva Mula, kes võitnud mitmeid rahvusvahelisi konkursse, andnud palju kontserte ja laulnud koos Placido Domingoga Opera Bastille?s, Brüsseli, Müncheni ja Oslo ooperiteatris, kelle rollide nimistu on laia ampluaaga Katerina Izmailovast ja Carmenist Gilda ning Violettani. Võluvad meeshääled, bariton Ambrogio Maestri Germontina ja tenor Giuseppe Sabbatini Alfredona, mõlemad oodatud lauljad maailma esinduslavadel. Suurepärane orkester, koor. Heli oli võimenduseta ja väga ühtlane, nii kandev on amfiteatri akustika.

Lavastus oli midagi erilist, kuigi kohapeal võis kuulda, et traditsioonide austajail tekkis vastakaid arvamusi. Lavastaja Graham Vick ja kunstnik Paul Brown on mõlemad inglased, kes koos töötanud 17 aastat ja teinud umbes 25 ? 30 lavastust üle terve maailma. Lavastaja on öelnud, et nende vahel valitseb suur teineteisemõistmine, et nad arendavad koos teose dramaturgiat, et ?Traviatast? sai nende esimene töö amfiteatris, eksperiment, millega tahtsid üllatada mõjusa vaatepildi, lavakujunduse, kostüümide ja valgustuse osas ning et amfiteatri lava andis neile suure vabaduse.

Intervjuust lavastajaga võib lugeda: ?Minu arvates esindab Violetta kaasaegset ühiskonda ja see on võimas ning huvitav mõte. Naine, olles jõudnud ühiskonnas mingile positsioonile, on sõltumatum, väärikas, usaldav, suhtub meestesse respektiga… Esimene, mida ma tegin, on tegevuse ülekandmine tänapäeva, kus Violetta on kuulus naine, nagu diiva või nagu ikoon. Mitte nagu Marie Duplessis või Eva Peron või Marilyn Monroe, pigem printsess Diana. Kui ma mõtlen Diana surmale, siis see oli tavaline sündmus, autoõnnetus, nagu neid juhtub iga päev, aga seljataga oli kogu tema lugu ja minu kodumaal sai sellest tähelepanuväärne sündmus. Pärast surma sai Dianast ikoon. Ka Violetta muutub surma läbi nagu jumalannaks, müütiliseks figuuriks.

Kui Verdi oma ooperi kirjutas, oli see kaasaegne lugu, mis põhines tõsielul prostitutsioonist ja silmakirjalikkusest. Kandsin mõttes Diana surmale järgnenud nädalat, need loendamatud lilled igal pool inspireerisid mind, ühtpidi oli see kõik kaunis, aga teisalt ka kui elu praht. Violetta surm ei ole Oidipuse või Othello surm. Violetta surm on väike lugu, aga legendi luues muutub see suureks. Ma ei ole huvitatud ?Traviata? lavastamisest ?normaalsel? laval. Teatris on ju ?Traviata? üsna vilets ja armetu lugu, aga Arena ruumijaotuse mõõtkavas saab sellest midagi reaalselt tähtsat, midagi, mis räägib publikuga süvitsi.?

Ja lavastaja nägemus meesrollidest: ?Giorgio Germont on eriliselt huvitav. Ta on suurte lootustega, diplomaatiline, intelligentne, tugev. Aga ka silmakirjalik, kes usub, et ta on hea isa… Alfredo on ilmselt armunud, aga muutub kannatuses ja armastuses egoistlikuks. Alfredo ei ole selles loos kangelane. Kui Violetta kõneleb Giorgio Germont?iga, ei räägi ta Alfredost, vaid endast. Ja ka isa ei räägi kunagi pojast, vaid perekonnast ja tütrest, kel ees pulmad. Kättemaks Violettale Flora juures ballil on avalik. Alfredo on väike inimene ja tal on vähe eneseväärikust.?

Lavastus mõjus sümboolikaga

Lavastus, lavakujundus ja koreograafia mõjusid sümboolikaga. I vaatuse alguses on lava nagu suur ja värvikirev õitemeri, tagaplaanil on hauamonumenti meenutav kujutis. Joogilauluks tõuseb osa lavapinnast, moodustades tohutu suure punase südamekujulise ruumi lillede keskel. Süda kui armastuse ja ka kannatuse sümbol.

Lavakujunduses on oluline koht hiigelsuurel nukul kui naise sümbolil. Nukk pole barbilik, pigem pisut rohmakas ja nuku õlalt ulatub kaarjas treppredel alla lillede keskele. Sellel astmestikul liigub Violetta oma kuulsa aaria ajal, ühendades nagu mõtteliselt eri põlvkondi. II vaatuse alguses on nukule antud uus asend, ta on külili, suur ja valvas silm jälgib toimuvat. Flora juures ballil on nukk teisel küljel, paistab ainult suur ja kõike kuulav kõrv. Viimases vaatuses ei ole nukul enam kohta, ta pole määratud mitte surmale, vaid elule.

Soovides anda tähendust loo mõõtkavale, on surmastseen lahendatud nii, et valguskujundusega (valguskunstnik Peter Kaczoworski) on lava muudetud justkui kalmistuks, valgete vahalillede keskel mustas ringis seisab haige Violetta voodi. Ka Alfredo tuleb Violetta juurde valge lillekimbuga, ainus punane lillelaik on Germont?i lillekimp. Violetta, kelle esialgne ilu on kadunud, hajub ooperi finaalis valgete õite keskele.

Loo tänapäevasust rõhutavad kostüümid. I vaatuses on Violetta lihtsas minikleidis ja Alfredo rastapatsidega. Viimases vaatuses vastandub surmhaigele ja jõuetule Violettale, kellel pole enam juukseidki peas, ülikonnas ja sirgekskammitud soenguga Alfredo. Inva Mula väga habras füüsis lubab mitmel korral süleskandmist (ka I vaatuses). II vaatuse alguses on südame asemel dollari märgid ? kõik on müüdav ja ostetav. Normaalsuuruses voodi ja kirjutuslaua kõrval on miniatuurne maamaja. Tantsustseen Flora juures ballil oli lahendatud metsiku orgiana, tagaplaanil hiigelsuur lehvik mängukaartidest, millel alasti naised. Koreograafiks Maria Grazia Garofoli, endine priimabaleriin, kes tantsinud koos paljude kuulsustega nagu Nurejev, Moissejev jt. Ja kui enesevalitsemise kaotanud Alfredo solvab seltskonna ees Violettat, visates talle rahapaki, tormavad kohale paparatsod, vähemalt paarkümmend. Koor laval ei osale, aga I vaatuses liigub koor läbi publiku, võttes kohad sisse laval orkestri kõrvale paigutatud toolidel. I vaatuses on kooril seljas frakid ja peas kõvakübarad, II vaatuses ees kummalised maskid.

Etendust ennast jälgis umbes paarikümnetuhandene tõeliselt kosmopoliitiline auditoorium täielikus vaikuses, muidugi välja arvatud aplausid, mida jagati ohtralt. Tullakse tervest maailmast ja tore oli vaadata publikut ? enne etendust, vaheaegadel ja koduteel lauldi, ümiseti või vilistati viise õhtuselt etenduselt.

Tänavune ?Arena di Verona? lõpeb 31. VIII, kuid see on koht, kuhu järgmisel aastal tahaks tagasi. ?Traviatat? küll enam kavas pole, aga 2005. aasta programmis on Verdi ?Nabucco? ja ?Aida?, Puccini ?Boheem? ja ?Turandot? ning Ponchielli ?Gioconda?. Lavastajat Graham Vicki ootavad uued tööd: Boito ?Mefisto? Amsterdamis, Enescu ?Oidipus? Gagliari hooaja avapidustustel Itaalias ja Mozarti ?Võluflööt? Salzburgis koos Riccardo Mutiga. Mozartit nimetab lavastaja oma lemmikuks, kelle muusikata ta ei kujuta oma elu ette.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming