Dido ja Saatus

Aleksandra Dolgopolova

VII Tallinna kammermuusika festival: Henry  Purcelli ooper „Dido ja Aeneas” 14. IX Kaarli kirikus.  Tundub, et Eestis armastatakse barokkooperit, viimased kuud on olnud selles vallas eriti viljakad. Mais-juunis etendusid Händeli „Rinaldo” ja Mederi „Kindlameelne Argenia” ning nüüd kõlas Tallinna kammermuusika festivali raames  inglise barokkhelilooja Henry Purcelli ooper „Dido ja Aeneas”, nimiosades Helen Lokuta ja Simo Breede, saateks kammerkoor Voces Musicales (dirigent Kaspar Mänd), festivali kammeransambel (juhendaja David Roblou, Suurbritannia) ja Reinut Tepp klavessiinil. „Dido ja Aeneas” on suhteliselt lühike lavateos kestusega pisut üle tunni. Selle aja sisse mahuvad kolm vaatust kuue stseeniga, hulk tantse ja koorinumbreid. Oleks äärmiselt huvitav näha, kuidas lavastuses lahendataks kõik need ülesanded, kuid seekord kuulsime kontsertettekannet.      

Kui sageli murtakse ooperite puhul pead, millised vähem olulised numbrid saaks välja jätta, siis selles lakoonilises ooperis  kiputakse tavaliselt midagi juurde lisama. Selleks kasutatakse mitut võimalust, kõige sagedamini mängitakse proloogi või lisatakse järelmänguna sobiv muusikalõik mõnelt XVII sajandi heliloojalt. Kõnesolev ettekanne piirdus täisversiooniga ilma lisandusteta (kavalehel oli küll kaks lisakitarritantsu, kuid need ei tulnud esitusele). Seejuures ei jäetud ka midagi välja: kõik „kohustuslikud” tantsunumbrid esitas orkester vahemängudena.         

Ooper on näiliselt lihtne, kogu tähelepanu on koondatud Kartaago kuningannale Didole, tolleaegsest prantsuse muusikastiilist pärit tantsulised rütmid loovad loo antiiksele traagilisusele  vaatamata petliku kerguse ja õhulisuse tunde. Kõik tegelased loovad vaid raamistiku Dido hingepiinadele, kaasa arvatud Aeneas, kes on samuti tagaplaanil – tal ei ole ei aariaid ega ka korralikku duetti. Purcell ei anna võimalust heita pilku tema hingesoppidesse ning saada aru, kas ta on isekas võrgutaja, jumalakartlik inimene või auahne sõjakangelane. Seega võiks mõistmaks Purcelli Aenease muusikalist karakterit minu meelest toetuda Dido suust  pärit iseloomustusele, et kangelane olevat „nii leebe rahuajal, nii sõjakas relvis!”. Simo Breede paigutus Aeneasena väga hästi teise kategooriasse, kuid esimesest jäi tema esituses vajaka. Eriti kolmandas vaatuses oleks võinud vahetada vapra sõduri väljenduslaadi millegi õrnema ja tundelisema vastu, et rõhutada valusa valiku tegemist ning armastatud Didoga hüvastijättu.     

 Ooperi tegevustik pöörleb niisiis Dido kurva saatuse ümber, kusjuures isegi kõrvaltegelastes peegelduvad mingil moel tema isiksuse eri tahud. Nii väljendub õuedaamides kuninganna soov armastusele järele anda, nõidades aga peegelduvad tema hirmud läheduse ja suhete ees. Selline Dido-kesksus annab ka selle osa täitjale võimaluse särada tähelepanu keskmes. Rahvusooperi solist Helen Lokuta köitis  kuninganna rollis tõesti tähelepanu, seda mitte ainult süžeest lähtuvalt, vaid ka oma professionaalse esitusega. „Dido ja Aenease” absoluutseks hitiks kujunenud Dido lamento „When I am laid in earth” kõlas Lokuta esituses võimsalt ning ooperlik üledramatiseeritus oli selles aarias omal kohal.   

Kui rääkida kõrvalosatäitjatest, siis need jäidki Dido varju, isegi Angelika Mikk Belinda rollis. Nõiad, muidu karismaatilised tegelased, mõjusid suhteliselt ilmetult, vaeveldes liiga palju orkestriga õige tempo ja tunnetuse leidmisel. Üldiselt oleks võinud nõuda kaanonlikumat barokiesitust kõigi esitajate puhul – vähem vibraatot ja rohkem kaunistusi –, kuid ega seda polnud kuulutatudki ajastutruuks esituseks. Nii koor Voces Musicales kui ka festivali  kammeransambel jätsid eraldi sümpaatse mulje. Orkester mängis korrektselt ja koor sai kõigi kaelamurdvate „Ho-ho-ho”-numbritega hakkama. Kuid koori ja pillide koostööd silmas pidades peab mainima, et see neil väga ei laabunud. Pillimängijate ja koori asetus dirigendist David Robloust kahel vastaspoolel mõjutas koostööd väga negatiivselt: dirigent ei jõudnud mõlemale piisavalt tähelepanu pöörata ning tagajärjeks olid kas sagedad lahknevused ja koori liiga tasane esitusmaneer või, vastupidi, järeleandmatu rütmimuster. Sama tendentsi oli kuulda kahjuks ka orkestri ja solistide juures, mis väljendus ebakindlalt kõikuvas tempos.       

Kokkuvõttes tulebki välja, et selle ooperi lihtsus on tõesti petlik ning isegi heal tehnilisel tasemel esituse puhul ei ole wow-efekt kerge tekkima. Samas on barokkooperi lembus tõesti väga tore ja jääb loodetavasti kestma, et selle ajastu pärleid saaks Eesti lavadel näha-kuulda üha sagedamini.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming