Dimensioonid

Leelo Kõlar

Muljeid Aleksandra Juozapėnaitė-Eesmaa värskest CDst        CDalbum „Aleksandra JuozapėnaitėEesmaa”, salvestanud Aili Jõeleht, Vello Meier, Asta Kuivjõgi, Jaan Sarv ja Maido Maadik (ERR ), CD teostus Marika Scheer, tekst Kristel Pappel. ERP , 2010.  Kõnealuse duubelplaadi (ERP , 2010) muusika hõlmab mitut dimensiooni. Kõigepealt hõlmab autorite – Rameau’st Messiaenini tegutsemine ajas üle 200 aasta, sisaldades rikkaliku valiku rokokooajastust kuni nn uusromantiliseni. Teiseks on teosed salvestatud ajavahemikus 1978. – 2006. aastani, seega ligi 30 aasta jooksul, ning peegeldavad nii pianisti isiksuse olemust  ja arenemist. Kolmandaks näitab pianistlik dimensioon, milline on eri ajastute muusika väljendusvahendite haaramise ja valdamise ulatus.         

Valdavalt on Aleksandra Juozapėnaitė-Eesmaa eelistanud plaadivalikus prantsuse muusikat. Miks ka mitte, kui õpingute aeg Pariisis avaldas mõju Raveli, Debussy ja Messiaeni teoste interpretatsiooni kujunemisele, isegi mingil  määral ka veel Albénize kavvavõtmisele, nagu lugeda Kristel Pappeli põhjalikust eessõnast plaadile. On veidi kahju, et kuigi pianisti juured on Leedus, pole plaatidel ainustki leedu autori klaveriteost. Seevastu leidub rikkalikus galeriis küll kaalukas eesti suurteos Elleri Sonaadi näol, lugupidamisavaldus maale, kus pianist on elanud ja töötanud juba üle 30 aasta. Aukartustäratava hulga erinevate maade ja ajastute heliloojate muusika esitamine sellisel  kontsentreeritud kujul annab pildi mängija vahekorrast muusikaga, tema väljendusvahendite arsenalist, tema muusikalisest mõtlemisest ja sellest, mida ta armastab ja pühaks peab, mis paneb kaasa elama ja millise jälje see on jätnud meie muusikaellu. JuozapėnaitėEesmaa avab end sellel duubelplaadil temperamentse ja emotsionaalse artistina. Tema mäng on jõuline, laiahaardeline, julgete lahendustega ja pikkade mõttearendustega. Mõtteline  tagapõhi on tema mängus pidevalt tunda. Selged kujunduslikud plaanid ja austus autori teksti vastu mõjuvad veenvalt. Ta valitseb hästi muusika liikumist, voolamist. Klaverivaldamine on esmaklassiline kõigis situatsioonides, stiilides, nüanssides.   

Nüüd muljed teoste ettekandest. Kaht plaati raamib Jean Philipp Rameau’ muusika: Süit aastast 1724 ja Gavott a-moll aastast 1727. Üllatas üldmulje, mis oli – romantiline! Seda just kõla tõttu. Klaver võimaldab ju võrreldes klavessiiniga hoopis teistmoodi nüansse, värve ja kõlajõudu. Pedaal sealjuures tekitab omamoodi kõlatausta, mis ei sarnane selle  suhinaga, mis omane klavessiinile. JuozapėnaitėEesmaa ei piira end millegagi, ta kasutab ära kõik klaveri võimalused. Üldmulje on ere ja värvikas. Valitseb intensiivne ja energiline liikumine. Ornamentika mõjub ajastukohaselt. Siit see romantiline tulem sünnibki. Kui sellist muusikat üldse klaveril esitada, ei tule loomulikult püüda imiteerida klavessiini, aga paratamatult hakkab see muusika nüüd kõlama klaverile iseloomulikes kõlakujundites, romantilises  „kastmes”. Eriti see a-moll gavott, mis kujunes antud juhul suurejooneliseks klaverlikuks lõpunumbriks.         

Seda Rameau’d oli huvitav kuulata, see oli kindlamõtteliselt planeeritud, aga sellisena võõras (kuid see on minu probleem). Joseph Haydni Variatsioonid f-moll aastast 1793 on plaadile salvestatud kontsertvõttena festivalilt „Klaver 1998” Estonia kontserdisaali Steinwayl. Siin annab pianist oma terekäe pehmendatud rütmiga peateemas. Teatud vaoshoitud armas pehmus levib edasi variatsioonidele.  Kogu liikumine on paindliku käsitlusega. Kontrastsemad mõtted ilmuvad teose lõpupoole, kõigepealt asjalikult otsustavas jooksudega ja sellele järgnevas humoristlik-kelmikas variatsioonis. Teose lõpuosa on kujundatud kohati dramaatiliseks, vaheldudes mõtisklevate repliikidega. Viimased taktid jätavad kuulaja edasi mõtlema. Isikupärane ja muljetavaldav esitus. Claude Debussy „Kujunditest I” (1905) jäi enim kõlama „Reflets dans l’eau” („Peegeldused  vees”) tahteline ja jõuline käsitluslaad. Siin ei jäetud palju ruumi ebamäärasele fantastikale. Kiiskavad peegeldused säravad siin oma virtuoossuses, hajudes lõpus läbipaistvasse kaugusse. „Hommage à Rameau” on sarabandi teisend. Rikka faktuuri eripärasused pääsevad siin mõjule meisterlikus kõlakäsitluses, luues kurva, kohati isegi ahastava meeleolu. „Mouvement” – siin eelistab pianist motoorse põhiliikumise väljatoomist taustas surisevale peenkoele.  Mõju on optimistlik.   

Maurice Raveli „Suursugused ja sentimentaalsed valsid” (1911) on selles komplektis üsna eripalgelised. Väga uhkelt on välja mängitud peateema suurejoonelisus ja hiilgus, vähem on elegantsi. Lüürilised valsid on värvirohked, esile libiseb unistust ja kurbust või ka mänglevust ja koketsust. Pianist on eelistanud neis valssides  mehelikku soliidsust naiselikule sensitiivsusele ja see on tal väga hästi välja tulnud. Olivier Messiaeni „Peoleo” tsüklist „Lindude kataloog” (1956–1958) on teadagi looduspilt, mis rikas kiiresti vahelduvatest iseloomulikest häältest. Esitaja pole otsinud siin pehmemaid ega kuivemaid varjundeid, vaid on eelistanud kirkamaid ja teravamaid. Mõtisklevad vaatlevad lõigud vahelduvad erinevate kutsungitega. Julge lahendus kogu harmoonilises võlus. Klaver  kõlab avaralt. 

Isaac Albénize „Hispaanisa süit” op. 47 kaheksas osas on kirjutatud aastal 1886. Süit on pianistlikus mõttes väga hästi teostatud, igal tantsul on oma tüüpiline nägu. Esitus pole mitte niivõrd kirglik kui temperamentne, dünaamiline skaala lai, kujundid julged. Asjaomane  rütmika on hästi tabatud. Vist polnuks ülearune lubada enesele rohkem vabadust ja fantaasialendu, kuid üldmulje süidist on atraktiivne. Heino Elleri Sonaat klaverile nr 2 cis-moll (1938) on plaadil üks kahest teosest, mis on mängitud Steinway klaveril (ülejäänud on salvestatud Estonial). I osa Allegro on mängitud suure joonega, kõrvalteemas on kuulda igatsust, töötluses peent filigraani. Kujukalt kõlasid ellerlikud otsingud, mõttekatked ja kahtlused.  II osa Andante pensieroso armas eesti lüürika annab fantaasiale ja unistustele ruumi. On intiimset õhkkonda. Mõtted haihtuvad nagu mingisse mälestusse, kõlab hästi. III osa Presto – mänglev tantsulis-energiline peateema loob toreda meeleolu. Motoorne baas kogu liikumisel hoiab terviku hästi koos. Ilmekalt tuleb esile kõrvalteema sünkopeeritud kantileeni omapära. Coda võtab kõik mõtted kokku peaaegu pidulikult.       

Béla Bartóki Sonaat klaverile on kirjutatud aastal 1926. I osa Allegro läheb väga sama autori Allegro barbaro lähedaste rütmiliste kombinatsioonide võrku. Juozapėnaitė-Eesmaa lahendab selle ootamatu, isegi veidi terava kõlaga. II osa Sostenuto e pesante on pidev astumine kahtlevatel  radadel nagu lahendust otsides, seda leidmata. III osa Allegro molto põhineb ühel lihtsal ungari rahvalaulul, mida on varieeritud. Naljatlev algosa areneb võimsaks lõpuarenduseks. Toonus on rõõmsakõlaline, lahendus hoogne.     

Sellega võiks jutule punkti panna, aga üks asi tahab veel klaarimist. Kui võtta kätte see kaunilt kujundatud plaadikomplekt (Tiina Sildre), siis esimene huvi nõuab keeramist tagaküljele, et teha kindlaks, milliseid teoseid komplekt sisaldab. Pettumuseks aga kiletatud tagakülg meid repertuaarist ei informeeri. Näeme vaid plaadi tehnilisi andmeid ja muud  informatsiooni, mis väärib muidugi märkimist, aga me ei saa teada olulist, mis ahvatleks seda plaati kuulama. Kahju! Kuulasin ja nautisin neid plaate mitmeid kordi. Albumi väärtust tõstab minu silmis eriti see, et kuulates ei tekkinud kordagi tüdimust – huvitav oli kogu aeg. Kui mu ülevaates oli märgata mõningat virisemist pisiasjade kallal, siis arvestatagu, et see oli vaid ühe inimese arvamus. Lugejale soovitan kuulata seda väärikat  ja meisterlikku duubelplaati ja kujundada oma seisukoht.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming