Diplomaatiline aprillinali moderntantsu vallast

Mirjam Tally

Sarjas ?Diplomaatilised noodid: Valgevene? kontsert ?Paganini & jazz? 1. IV Mustpeade majas: Trio Minsk koosseisus Alina Sakalouskaja (mandoliin), Mikalai Maretski (mandoliin, Valgevene), Elena Va?kevit? (klaver, Valgevene), kaastegev Tanel Ruben (löökpillid); tants Fine 5, Rene Nõmmiku koreograafia. See kontsert oli aprillinali sõna parimas tähenduses, arvamus, mida jagasid pärast kontserti mitmedki kuulajad. Küll aga oli kontserdi kava koostatud laia kuulajaskonda silmas pidades ja muusikavalik üsna magusakoeline. Seega andsid tooni hingematvalt kaunid meloodiad: kontserdi algusosas kõlasid klassikapalad valdavalt XIX sajandist, mis jätkusid aga vägagi sujuvalt pehmekõlalise jazziga. Põnevusega ootasin tantsu, et näha, mil moel täiendab see kauneid klassika- ja jazzteoseid.

Algselt pididki tantsijad osalema ainult jazzipooles, aga ka XIX sajand osutus neile ootamatult inspireerivaks ? küll oli siiski kahju, et (modern)tantsu võis näha õhtu jooksul ainult kolmes loos! Enim meeldiski just klassikapala (Paganini ?Veneetsia karneval?) tõlgendus tänapäevasesse tantsukeelde, minu arvates oli see õhtu puänt.

Samas oli see igal juhul antiballett: külguksest ilmub konarlike, kramplike ?estidega tantsijatar quasi-balletikleidi ja triibulise trikooga: midagi tema olekus ja liigutustes aimab järele klassikalist balletti, matkib, moondab ja parodeerib seda, teeb balletist karikatuuri. Ja see karikatuur mõjub, publik saalis muheleb, nähes tantsija üsna ootamatuid ?este ja ideelahendusi, mis kompavad ääri-veeri moderntantsu-balleti piirjooni. Ebakõla ?ilusa muusikaga? on viidud absurdini: tantsija liigutuste ?ilu? on kõike muud, kui vaataja oskaks oodata.

Õhtule pani punkti Igor Frolovi ?Nali?, mis esitati kogu tantsutrupi Fine 5 osalusel: tantsijad haaravad publiku ridadest neli tühja istetooli, asetavad need muusikute ette ning hakkabki pihta üks vingerpussitamine ja kohtade vahetamine, rahulolematu pusklemine sobiva istekoha pärast, mis meenutab midagi klounilikku tsirkusest või Chaplini tummfilmide sebimisest.

Kontserdi muusikalisest poolest rääkides on sellesse koosseisu (2 mandoliini ja klaver) juba n-ö kodeeritud üks probleem ? mandoliinide kõla on üsna vaikne ja habras ning nõuab pianistilt üpris ?kikivarvul? klaverimängu, mida ma ka Elena Va?kevit?i hoiakus igal hetkel tajusin ? klaver peab igal juhul jääma tagaplaanile, et anda teed mandoliinidele kui meloodiapillidele. Nii ei saa pianist endale just lubada forte?t ja ?müristamist?, paindliku ansamblistina jälgis Va?kevit? vägagi teraselt mandoliinikunstnikke: täpsed koosalustamised, ühine muusikaline ?hingamine? ja pausid olid kenasti ja tundlikult välja peetud.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming