Dirigentide paraad jätkub

Kaie Tanner

Frieder Bernius on järjekordne maailmanimi Eesti Filharmoonia Kammerkoori ees. Stuttgardi muusikakõrgkoolis õppinud ning sealsamas esimesel õpinguaastal Stuttgardi Kammerkoori asutanud mehe esialgne mõte oli sealjuures luua koosseis, mis võimaldaks väga hästi esitada XIX-XX sajandi a cappella koorimuusikat. Kuid õige pea laienes ta haare koorimuusikas nii stiilidelt kui ajastutelt ning 1977. aastast on Bernius töötanud ka paljude orkestritega. Ehkki ta on maailmas palju rännanud, juhatanud paljusid koore ja orkestreid ning viinud läbi meistriklasse, on tema põhiliseks töö- ja kodukohaks jäänud Stuttgart, kus ta juhatab praegu nii Stuttgardi Kammerkoori, Stuttgardi Barokkorkestrit, Stuttgardi Filharmooniat kui ka Stuttgardi Hofkapelle’t ning juhib juba kahekümnendat aastat ka Stuttgardi barokifestivali. Sealjuures on tunnustust pälvinud ka mitmed tema enam kui 80 plaadistusest – Schützist ja Mendelssohnist kuni Schönbergi ja Ligetini.

Ka Eesti Filharmoonia Kammerkoori programmis oli kolm teost kolmest ajastust: Bachi Missa g-moll, Rheinbergeri „Stabat mater” ning Vasksi „Dona nobis pacem”. Ette rutates peab ütlema, et see mitmekülgsus õigustas end. Ehk siis ühtki teost ei kummitanud sarnasus eelmise ega järgmise stiili ega tempoga.

Bernius esindab selliste „elus muusikute” klassi, keda on kontserdil huvitav nii vaadata kui kuulata ning kel osa loomingust sünnib ka kontserdi käigus. Ühtmoodi emotsionaalselt juhatas ta nii Bachi, Rheinbergerit kui Vasksi (emotsioon oli muidugi erinev, aga intensiivsus sama).

Bachi g-moll Missas domineeris helgus ja optimism, muljet avaldas särav, karakteerselt reljeefne polüfoonia. Paraku tuli see selgemalt esile naishäältes, tenori- ja bassirühma lauldu kadus kohati veidi orkestri varju. Ilmselt just seetõttu mõjus eriti eredalt eelviimane osa ehk Qui tollis – tenori soolo klarneti ja basso continuo saatel, kus tenor (Toomas Tohert) dialoogis klarnetiga (Riivo Kallasmaa) hästi esile tõusis ning kõlama pääses.

Rheinbergeri „Stabat mater” on lihtne, ilus ja üliromantiline teos: dramaatilised unisoonid, kaunid meloodiad, pikad fraasid ning lai dünaamiline diapasoon. II osa …moriendo desolatum läheb kohe kirja kontserdi parima piano’na. Ning forte kõlab samuti veenvalt. Ainukeseks küsitavuseks jäi dirigendi valitud staccato-strihh Quando corpus morietur-fugaatos.

Pēteris Vasksi on heliloojana võrreldud Arvo Pärdiga, aga kui Pärdi muusika on pigem kosmopoliitne, siis Vasksi oma on nimetatud just läti keele ja vaimu kandjaks. Tema „Dona nobis pacem” segakoorile ja keelpillidele täien­das Eesti Filharmoonia Kammerkoori kont­serdi emotsionaalsete teoste rida suurepäraselt. Vasks armastab keelpillikõla ning on keelpillidele palju kirjutanud, ka on just tema keelpillikoosseisudele kirjutatud teosed erilist tunnustust leidnud. Sama hästi tunneb ta aga koorivokaali ning kombineerib seda leidlikult keelpillikõladega.

„Dona nobis pacem’i” faktuur on lihtne ja läbipaistev, domineerivad puhtad kooskõlad, pinget kannavad pikad crescendo’d. Koorilt nõuab see teos tihedat vokaali ning pikka hingamist ning rõõm on tõdeda, et ettekanne õnnestus igati. Ka sai sellest kontserdile ilus ja meditatiivne lõpp.

Ma ei saaks öelda, et kontserdikavas kombineeritud Bach-Rheinberger-Vasks ei oleks mulle intrigeeriv tundunud. Aga on peaaegu üllatav, kui hästi võivad kolm nii kontrastset teost ning neli loojat (Frieder Bernius siis heliloojatele lisaks) omavahel sobida ning üksteist täiendada. Nii hästi, et tulemuseks on kordumatu muusikaline elamus.

Tundub aga, et dirigentide paraadi käigus võib elamusest saada korduv nähtus. Mida sa hing veel tahad?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming