Diskuteeriks natuke

Igor Garšnek

Kadri Leivategija juhib oma artiklis tähelepanu päris mitmele üldhariduskoolide muusikaõpetuse probleemile, kuid eraldi rõhuasetusena joonistub välja siiski küsimus, miks on ühte raamatusse koondatud nii palju materjali ühe üldhariduskooli õpiku, täpsemalt VII-VIII klassi “Lauliku” kohta (siinkirjutaja kaasautoriks). Leivategija väitel näib olevat ilmselt mõeldamatu omandada kahe aasta jooksul teadmisi india, hiina, araabia jt kaugete maade kultuuride muusika alal ning lisaks veel informatsiooni Euroopa vanamuusika kohta, kus jutuks muu hulgas psalmoodia, hümnoodia ja modaalrütmika. Pluss teooriaküsimused ja laulmine kui selline. Ja nüüd palun tähelepanu: Kadri Leivategija ütleb väga õigesti, et see materjal on 15-16aastasele noorele üle jõu käiv tingimustes, kus muusikaõpetust antakse üldhariduskoolides vaid üks tund nädalas. Ja nüüd palun veel üks kord tähelepanu: mis on siis katastroofilisem, kas see, et üks muusikaõpik annab ülevaate Euroopa helikunsti kõrval ka oriendi muusikakultuurist, või asjaolu, et muusikaõpetust saab üldhariduskoolis vaid üks tund nädalas?

Millegipärast on meie hariduses juba üle poole sajandi juurdunud tõdemus, et muusikaõpetus on eesti kultuuris midagi hästi kõrvalist, tähtsusetut ja marginaalset. Ühest tunnist nädalas (kas te kujutate ette matemaatika, füüsika jms õpetamist selles režiimis?) peaks täiesti piisama selleks, et sirguksid omasoodu uued Pärdid, Tormised, Tüürid, Kaljusted ja Rannapid. Ollakse veendunud, et see kõik juhtub ladusalt justkui iseenesest, hariduspoliitikast ja vähegi adekvaatsest mõtlemisest sõltumata.

Aga räägime siis juba adekvaatsest mõtlemisest – kas kõik haridusprogrammide otsustajad-tegijad on siis pimedad või kurdid, et nad ei näe ega kuule, et üks muusikatund nädalas on sisuliselt mitte miski? Mitte ükski meie hariduselu korraldavatest funktsionääridest ilmselt ei pahandaks, kui muusikaharidus kui selline kaoks sootuks. Sellega tahan ma öelda, et Leivategija probleemiasetus on küll (antud tingimustes) õige, ent lähenetud tundub olevat siiski valest otsast.

Ja see argument, et “mahuka muusikaloo materjaliga peletab noore inimese muusikatunnist eemale”, ei kannata minu arvates mitte mingit kriitikat tingimustes, kus muusikaõpetaja ei oska (või oma inertsusest isegi ei taha) teha õpetatavast endale sobivat valikut. Mulle tundub, et kui üldhariduskoolide muusikaõpetaja on situatsioonis, kus ta näeb uut (või ka vana) muusikaõpikut ning juurdleb, kuidas see kõik õpilastele “pähe taguda”, siis on midagi väga valesti.

Võib-olla ongi meie muusikahariduses midagi väga valesti, võib-olla saab tõeks ka see, et meie kui “laulurahva” laulupeod muutuvad edaspidi tõesti ainult virtuaalseteks. Ainult et kõik on ju meie endi kätes – ka Pärt, Tormis ja Tüür käisid ju kunagi esimeses klassis. Ja said muusikaõpetust. Aga millist toona, ja millist nüüdses visioonis?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming