Dramaatilistes toonides Beethoven

T?Reimann

Kui aastal 1806 Viini avalikkus põnevusega Ludwig van Beethoveni ooperi „Fidelio” esietendust ootas, oli Viini orkestri kontsertmeister Franz Clement heliloojalt viiulikontserdi juba tellinud. Järge ootas avamäng näidendile „Coriolanus” ja oma Viienda sümfooniaga nägi Beethoven veel paar aastat vaeva, enne kui see teda rahuldava kuju sai. Ehk eestimaiselt: kui Viinistus „Fideliot” lavastati, oli Viiulikontserdi esitus juba kokku lepitud. Õhtu läbiviijad olid noored, nii dirigent Risto Joost kui solist Andres Kaljuste. Ehkki muusikunatuurilt erinevad, ühendab neid elav huvi muusika ja selles leiduvate võimaluste vastu, leidmisrõõm ning selle edastamise tahe. Juba Viiulikontserdi sissejuhatus tõmbas endale tähelepanu – see oli liikuv ja nõtke. Esimese osa esitusel on sellisena nii voorusi kui puudusi: liikuvas tempos on kergem vormi koos hoida kuulajat väsitamata, samas väheneb kiirete nootide kõlaline kandvus. Kulminatsioonid olid õnneks hästi üles ehitatud ja igati omal kohal.

Umbes sada aastat tagasi analüüsis Peterburi konservatooriumi professor Leopold Auer (1845–1930) kolme klassikalist viiulikontserti – autoriteks Beethoven, Mendelssohn ja Brahms –, tuues neist eriti esile Brahmsi monumentaalselt suursuguse esimese osa, Mendelssohni fantastiliselt õhulise finaali ja Beethoveni hingestatud, poeetilise Larghetto.

Kontserdil osutuski see mõneti sümpaatsemaks – Andres Kaljuste lüürika leidis siin kõlaliselt adekvaatse väljenduse. Juba mainitud Leopold Auer kahetses sügavalt, et Beethoven ei lõpetanud teist osa pianissimo’s toonikasse, et vabastada mõjust, mida tekitab teise osa kujundite ring nii esitajas kui kuulajates. Auer teadis, millest rääkis, sest ta oli seda kontserti korduvalt mänginud, dirigeerinud ja kuulanud. Kuid Beethoven tundis teisiti. Ta katkestab unistustesse vaibunud kuulaja mõtted fortissimo’ga dominandil, järgneb ad libitum kadents – üleminek kolmandale osale Rondo Allegro, mis esitati korrektselt. Kasuks oleks tulnud otsustavam ümberhäälestus – energico.

Beethoveni Viiulikontsert D-duur op. 61 on maailmas üks enim plaadistatud teoseid; ainuüksi EMTA raamatukogus (ester.nlib.ee) leidub 25 erinevat salvestist, nii et on, millega võrrelda. Küsimus muidugi, et kas peab, sest oma kontseptsiooni leidmiseks tuleb see kontsert igal viiulisolistil ükskord esimest korda esitada ja ühena vähestest eesti viiuldajatest on Andres Kaljustel see nüüd seljataga.

Kontserdi algus, avamäng „Coriolanus” op. 62 ja lõpp V sümfoonia c-moll op. 67 näol on Beethovenile tollel perioodil iseloomulikes dramaatilistes toonides, tiheda kontsentratsiooniga. Tõlgenduses oli mõningaid värskeid leide, rõõmsameelsust ja liikuvust. Isegi sedavõrd, et aeglase osa olemasolu sümfoonias ei märganudki. Soov muusikat elavana hoida muutus rütmiliseks rahutuseks, fraaside lõpud ei hinganud ja see mõjus juba orkestri koosmängule. Koosmängu aluseks on kõige lühemad vältused, Beethoveni puhul sageli keelpillide kiired korduvad kvartoolid või trioolid. Kui need muutuvad tremoloks (võimalik äramängimise piir ületatakse), ilmub orkestrantide näole pingutuse asemel naeratus, rütm hägustub ja publikumenu on tagatud – pinge tõus ju saavutati. Aga Beethoven oleks väärinud enamat. Muusikud olid selleks valmis, ent saatus tahtis teisiti.

Orkestriks oli kõnealusel kontserdil Tallinna Kammerorkester, mis tähendab, et keel- ja puhkpille oli umbes ühepalju. Kohati oli nendevaheline tasakaal korras (viiulikontsert), kohati kandus raskuspunkt puhkpillidele (sümfoonia finaal).

Tänapäeval on kombeks esitada Haydni, Mozarti ja vahel ka Beethoveni sümfooniaid kammerkoosseisuga. Meeldetuletuseks vaid, et orkester, mille kontsertmeister oli Franz Clement, koosnes 56 mängijast, mis tähendab, et keelpille oli ligi 2,5 korda rohkem. Ja ajastutruud esitust hindava viiuldajana läheksin lõpetuseks veel sada aastat varasemasse aega – Rooma, kus Arcangelo Corelli esitas pidulikel puhkudel oma concerto grosso’sid 150 keelpillist koosneva orkestriga, troonides selle kohal spetsiaalselt ehitatud poodiumil. Eriti tähtsatel puhkudel lisati kaks trompetit, tromboon ja timpanid. Jään niisugust moemuudatust ootama.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming