Duo Västrik-Leiten oli hoos

Toomas Velmet

See hoog tormles Kadrioru lossi saalis 4. X ja loomulikult oli tegu „Akadeemilise kammermuusika” sarjaga. Kontsert pälvis tõsist tähelepanu ja seda eelkõige kava pärast. Francis Poulenci (1899–1963) Sonaat op. 143 tšellole ja klaverile (1940–48), Ernest Blochi (1880–1959) „Meditation Hébraique” (1924) ja Richard Straussi (1864–1949) Sonaat op. 6 tšellole ja klaverile. Kuidagi raske on hinnata nende teoste esinemissagedust siinsete kontsertide kavades, sest ega neid tšellosonaatide kontserte palju ei ole, erandiks on just käesolev hooaeg, mis on alanud väga tšelloderohkelt. Ühte võib kindlasti registreerida, et kui Poulenci ja Straussi sonaati on siinmail kuuldud (küll harva), siis minu informatsiooni põhjal oli Blochi teose ettekanne esmakordne ja sellest siis alustakski.

Ernest Bloch ei ole lihtsalt juudi rahvusest helilooja, vaid pigem juudi rahvushelilooja. Juba ainuüksi tšellole on ta kirjutanud järgmised teosed: „Rapsodie Hébraique Shelomo” tšellole ja orkestrile (1916), „From Jewish Life” (1925) ja nüüd Kadriorus ettekandele tulnud „Heebrea meditatsioon” tšellole ja klaverile. Kõik need teosed on hästi populaarsed ja neid mängitakse laias maailmas, kuid meie, kes me tuleme ühest teisest ja kitsamast ühiskonnast, ei tohtinud neist eriti teadagi, rääkimata esitamisest.

Kui ma 1971. aastal Moskva konservatooriumis lõpukava planeerisin, siis pakkusin sinna teiste teoste hulgas ka Blochi „Shelomo”. Minu juudi rahvusest professor Mihhail Homitser kahvatas ja alles siis, kui ta oli šokist toibunud, kuulsin, mida ta minu ettepanekust arvab. Argumendid ei maksnud midagi ja ega keegi otseselt ei keelanud ju, kuid enesetsensuur oli range. Kohe, s.t esimesel võimalusel, mis tekkis 1990ndate alul, kandis Homitser ise tolle teose ette Moskva konservatooriumi Suures saalis.

4. X Kadriorus esitatud „Heebrea meditatsioon” on nagu kõik Blochi tšelloteosed orienteeritud instrumendi kõige iseloomulikumale omadusele – ja see on loomulikult laulvus. „Meditatsioon” on populaarne helitöö, seda tunnistavad ka originaalist tehtud seaded tšellole ja orkestrile ning tšellole oreli saatel. Ardo Västriku (tšello) ja Lea Leiteni (klaver) kavva sobis lugu veel hästi seetõttu, et esmaspäeval, 29. septembril oli saabunud juudi uusaasta numbriga 5769. Teos ise kannab autori pühendust legendaarsele hispaania tšellistile ja dirigendile Pablo Casalsile (1876–1973). Duo Västrik-Leiten suutis teost eksponeerida kadestamisväärse enesekindluse ja meisterliku dramaturgilise joonega, mis pole lihtne ülesanne sisuliselt üheosalise teose puhul, mille Bloch on küll markeerinud kolmeosalisena attacca: Moderato, Allegro decise ja Moderato. Helilooja on suure meisterlikkusega kujundanud oopuse, kus klaveripartii massiivsusele vaatamata ei teki probleemi tema domineerimisega, vaid selge dominant lasub tšello tämbril. Tundus ka, et esitajad nautisid oma tegevust laval täiel määral, tulemuseks hea muusika nauditav esitus.

Kõnealune kontsert oli üles ehitatud tagurpidi kronoloogias, s.t esimene teos kavas, Poulenci Sonaat, on kirjade järgi loodud aastatel 1940–1948, „Heebrea meditatsioon” 1924. ja Straussi Sonaat 1881. aastal. Poulenci helitöö on üsna piiride peal või piiride vahel või üle piiride oma stiililt, kuid tegemist selle esitusega on ansamblistidel küll ja veel. Autor on andnud päris täpsed metronoomid ka pisemate tempomuutuste tarvis, aga ikka kiputakse olema targemad ja mängitakse märksa nobedamalt. Nii ka Västrik-Leiteni esituse puhul: ei hakka marss (I osa) ega tants (III Ballabile) karakteerselt funktsioneerima, kui rütmigrupp kiirustab. Selgemat artikulatsiooni häirib Kadriorus selliste paljusõnaliste teoste puhul ikka ja jälle akustika, kuid, mis teha – see on force major, mida annab ainult kohendada, mitte likvideerida. Parim selles neljaosalise sonaadi esituses oli II Cavatine, kus mõisteti teineteist absoluutselt nii kõlaliselt kui dramaturgiliselt.

Muusikaõhtu kavajärgseks finaaliks oli ette nähtud Richard Straussi varajane teos, s.t Sonaat tšellole ja klaverile op. 6. Ka siin oli kõlalise ansambli saavutamisega raskusi esimeses osas Allegro con brio, samuti punkteeritud rütmijoonise selgusega, mis on ju Straussi tunnuskujund. Seevastu edasine sujus päris ladusalt ja partituur oli selektiivselt jälgitav. Selletaoline duokontsert on meie kammermuusikaelus absoluutselt teretulnud ja heatasemeline kooslus Ardo Västrik – Lea Leiten pakub meile loodetavasti veel palju nauditavaid kavu.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming