Džässi tulevik kogunes Vabale Lavale

On tore, et sõna „džäss“ ei tähenda noortele mingit kujuteldavat klaaslage.

IVO HEINLOO

Tudengijazz 35“ 10. III Vabal Laval. Borka & The Metrics, Nord Lights, Raimond Mägi Trio, To’Ko, Kärtseptsioon, Lauri Kadalipp Social Jazz, Peep Kallas Trio, Karl Petti Band, Project A ja Project B.

Pidada vastu üks kuuetunnine džässikontsert, mida „Tudengijazzi“ festivali kulminatsioon Vabal Laval sisuliselt ju endast kujutas, võiks osutuda liiga kurnavaks ettevõtmiseks isegi suurima melomaani jaoks, aga seda ainult siis, kui pakutav muusika oleks ühetaoline või igavalt ettearvatav. „Tudengijazzil“ ei saanudki seda tunnet tekkida. Iga programmi valitud kollektiiv tegi omanäolist ja teistega üsna võrreldamatut muusikat. Loomulikult võib küsida, kuidas see kõik džässi alla mahub. Ja ega ei mahugi: klassikalise svingiva džässi elemente oli ehk vaid mõnes, näiteks Borka & The Metricsi nime kandva ansambli etteastes. Isegi kui teiste bändide kavas leidus mõni uuemaaegsem džässistandard, näiteks „Maiden Voyage“ ansambli Lauri Kadalipp Social Jazz kontserdil, siis vaevalt võis algallika kavala arranžeeringu alt ära tunda.

Pigem ongi tore, et sõna „džäss“, ähmane ja laialivalguv, vaieldav õigupoolest juba eostamisest saati, ei tähenda noortele mingit kujuteldavat klaaslage. Peale džässi võis sel korral kuulda synthwave’i, postrokki, IDMi, poppi, r’n’b-d, shoegaze’i, minimalismi ja nõnda edasi.

„Tudengijazz“ leidis taas aset kahel laval, Vaba Lava suures saalis ja fuajees. Tõsi on, et showcase-festivali laadis formaadi puhul, kus igale artistile jääb esinemiseks aega vaid heal juhul 30 minutit ehk vähem kui pool ühest täispikast kontserdist, kuulajal süvenemisaega napib. Lõpuks sulanduvad kõik muljed tahes-tahtmata kokku. Nii pidin ka mina kui külaline lookas pidulaua taga kinnitama väite „süües kasvab isu“ paikapidamatust, hoolimata sellest, et mõned road laual viisid lausa keele alla ja kokkadele ei olnud suures plaanis vähimatki ette heita.

Kõige rohkem n-ö valmis ansambel oli vist Karl Petti Band, mis teeb üsna klassifitseerimatut muusikat synthwave’ist arendatud rokini.

Mats Õun

„Tudengijazz“ on selles mõttes ainulaadne, et kui teised festivalid on ikka rohkem või vähem korraldaja nägu, siis see ettevõtmine on säilitanud oma näo just vaatamata või hoopis tänu korraldajate pidevale vahetumisele kõigi nende aastate jooksul. Tänavune festival oli ka juubelihõnguline, kuna päris esimesest “Tudengijazzist” möödus 35 aastat. Kui mitu festivali siiamaani kokku on aset leidnud, selles osas andmed lahknevad. Ajalukku vaatas seekord tagasi ka „Tudengijazz“ ise. Pakkumaks kuulajatele sellesse erakordselt pikka ja intensiivsesse õhtusse vähegi hingetõmbeaega, meenutasid „Tudengijazzi“ varasemaid aastaid mõned selle festivaliga juba kaua seotud inimesed nagu Eero Raun, kes võttis festivali korraldamise üle 1990. aastatel. See, et festival on nii kaua vastu pidanud, tuleb ilmselt kirjutada nende aina uute põlvkondade, kellele see ülesanne järjest edasi pärandatakse, ja nende entusiasmi arvele.

Muidugi pole „Tudengijazzil“ esinevate bändide tase kunagi olnud päris ühtlane. Oleks ju ka raske ühele pulgale seada Kuressaare muusikakoolis tekkinud, veel üsna verisulis noorte ansamblit To’Ko ja näiteks Peep Kallas Triot, kus kõik, nii Peep Kallas ise kui ka Joel Remmel klaveril ja Martin-Eero Kõressaar kontrabassil, on juba väljakujunenud muusikud. Festivalil ei ole ka eesmärgiks võetud, et kõik esinejad peaksid ilmtingimata olema tudengid. Erineb ansamblite kokkumängutunnetus, mõnel varieerub ka repertuaar stiililiselt rohkem ja ajab lausa natuke segadusse. Õnneks ei ole „Tudengijazz“ võistlus nagu näiteks Naissoo konkurss: kedagi paremuse järjekorda seadma ei pea, auhindasid välja ei anta.

Plaati ootan nüüd kiiremas korras sellistelt kollektiividelt nagu Lauri Kadalipp Social Jazz, Peep Kallas Trio ja Raimond Mägi Trio. Nemad kolmekesi vaimustasidki mind sel „Tudengijazzil“ kõige rohkem. Viiuli ja elektroonika huvitav sulam oli Kärtseptsioon, kahe Viljandi kultuuriakadeemia tudengi projekt. Selle idee on kahtlemata äärmiselt intrigeeriv, teostus ehk küll veel veidi uje. Kõige rohkem n-ö valmis ansambel oli vist õhtu viimane esineja Karl Petti Band, mis teeb üsna klassifitseerimatut muusikat synthwave’ist arendatud rokini ja mille nostalgilis-kosmilised süntesaatori-sound’id tuletasid meelde kaheksakümnendaid.

Mõtteainet pakkus tänavune „Tudengijazz“ külluslikult. Džässis on põnevad ajad ja just sellist noortelt noortele suunatud festivali ongi vaja, et kõik need arengusuunad kaardistada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming