Eesti Heliloojate Liit 80

Toomas Velmet

EHL oli esindatud noorimast staa?ilt auväärseimani ealt. Pühapäeval, 12. XII tähistati Kadrioru lossis pidulikult Eesti Heliloojate Liidu 80. aastapäeva. 1924. aasta ?detsembrikuul kutsuti Tallinnas ellu Eesti akadeemiline helikunstnikkude selts, kelle eesmärgiks on ühendada Eesti elukutselisi helikunstnikke...? ? niisugune teade ilmus 2. I 1925 ajalehes Vaba Maa. Eesti Akadeemiline Helikunstnike Selts (EAHS) ühendas nii heliloojaid kui interpreete.

 

Pilk ajalukku

EAHSi põhikiri kinnitati 13. XII 1924. aastal ja esimene seltsi realiseeritud initsiatiiv oli kammerkontsertide korraldamine. Esimene neist toimus 22. XI 1926 Estonia kontserdisaalis ja sellest kujuneski seltsi laiemat tähelepanu pälvinud põhitegevus, mis vahelduva eduga kestis kuni EAHSi likvideerimiseni ENSV Hariduse Rahvakomissariaadi käskkirjaga nr 68-1 14. XI 1940. aastal.

Kammerkontsertide kõrval oli äärmiselt väärtuslik ka teadus- ja kirjastustegevus, mille tulemuslikkusest räägivad iseenesest sellised trükised nagu Herbert Tampere ?Eesti rahvaviiside antoloogia? ja Karl Leichteri ?20 aastat Eesti muusikat?. EAHSi tegutsemisaja jooksul on seltsis registreeritud 91 liiget ? interpreeti, heliloojat ning muusikateadlast. Seltsi tegevust juhtis esimesed 13 aastat professor Artur Kapp ja hiljem professor Juhan Aavik, siis veel kord A. Kapp ja viimasena professor Adolf Vedro.

ENSV Heliloojate Liidu loomisprotsess kestis arusaadavatel põhjustel ligi neli aastat, alates vastavasisulisest Rahvakomissariaadi Nõukogu määrusest 3. I 1941, kuni 18. X 1944 loodi Leningradis vastav orgbüroo ja kinnitati liidu esimeheks Eugen Kapp. Esimene heliloojate liidu töökoosoleku protokoll on dateeritud 10. XII 1944. ENSV Heliloojate Liidu viimane kongress toimus 15. ja 16. XI 1989 ja sealsamas võeti vastu põhikiri, mis määratles Eesti Heliloojate Liidu iseseisva juriidilise organisatsioonina.

Viimase 60 aasta jooksul on heliloojate liitu juhtinud Eugen Kapp kuni aastani 1966, Boris Kõrver (kuni 1974), Jaan Rääts (kuni 1993), Lepo Sumera (kuni 2000), Raimo Kangro (aastani 2001) ja tänaseni Olav Ehala. Liidu liikmete nimekiri sisaldab asutamisest tänaseni 185 liiget ? heliloojat ja muusikateadlast. Selline on eesti muusikakultuuri organisatoorne ajalugu ning see lühike kokkuvõte põhineb 80. aastapäevaks Eesti Muusika Infokeskuses (Kaja Irjas) välja antud sümpaatsest 70-leheküljelisest bro?üürist, kus vastavate artiklite autoriteks Mati Märtin, Avo Hirvesoo, Kristina Kõrver ja Timo Steiner. Seega oli 12. XII ainuvõimalikult lähedasim daatum, et tähistada eesti helikunstnike organiseerumise järjepidevust: 80. (EAHS), 60. (ENSV HL) ja 15. (EHL) aastapäevaga.

Paar sõna ka eesti interpreetidest. Kui EAHSi liikmete seas olid interpreedid vaat et ülekaalus, siis hilisemate organisatsioonide nimetus ja eelkõige põhikiri välistasid interpreetide sidumisvõimaluse. Ühel kuuendikul maamunast, kuhu tollal kuulus ka Eesti NSV, oli meie heliloojate liit ainus, kelle juurde moodustati 1975. aastal interpreetide sektsioon ja arvatavasti sellest impulsist lähtuvalt 5. XII 1998 tänane Eesti noorim loominguline liit ? Eesti Interpreetide Liit (EIL).

 

Kontsert kui nonstop-fantaasia

EILi side EHLiga on silmaga nähtav ja käega katsutav, kuna EHLi pidupäevakontsert toimus ju tegelikult EILi kontserdisarjas ?Akadeemiline kammermuusika? Kadrioru lossis ja esinejaks Küberstuudio koosseisus Monika Mattiesen (flöödid, muusikaline juht), Aare Tammesalu (t?ello), Martti Raide (klaver) ja Margo Kõlar (helire?ii). Õhtu kammerlikku pidulikkust toonitas Eesti Vabariigi presidendi Arnold Rüütli ja proua Ingrid Rüütli (EHLi liige) saabumine kontserdile. Heliloojate liidu liikmeskond oli esindatud soliidse läbilõikena, alates kõige noorematest staa?ilt (Margit Peil, 2004) kuni auväärseimani ealt (sündinud 1912!), aga seltskondlikult särtsakaima Aadu Regini.

Kontsert iseenesest oli vormilt väga põnev, kus elav muusika ? katkendid Artur Kapi, Eduard Tubina, Eduard Oja, Heino Elleri, Ester Mägi, Uno Naissoo ja Lepo Sumera kammerteostest ? oli katkematuks nonstop-fantaasiaks seotud enam kui sajandit hõlmava kollaa?iga eesti professionaalsest heliloomingust. Eriti märkimisväärne oli seejuures Margo Kõlari kvadrofooniline helire?ii, mis miksis nii elava kui salvestatud heli selliseks kõlatervikuks, et sageli tuli mõistatada heliallika päritolu.

Tunnustuseks tegijatele soe, sõbralikult aval ja kestev aplaus. Kõnealust fantaasiat võivad nautida ka Klassikaraadio kuulajad kanali samanimelises öises saatesarjas. Kogu ettevõtmine jättis erakordselt väärika ja eale vastavalt soliidse ning tammise järelmaitse.