Eesti ja prantsuse muusika hõng

Veebruarikuu kontserdisarjade ja kavade puhul on tunda, et tegeletakse publikuga ja püütakse mõelda, kuidas kontserte serveerida.

MIRJE MÄNDLA

Kontserdi „URR: mõõdutundetu instrumentaarium“ tarbeks ehitas U: flöödimängija Tarmo Johannes kanalisatsioonitorust madalas registris mängiva flöödi.

Vambola Krigul

Veebruari kontserdikavades kõlas keskmisest rohkem prantsuse heliloojate või prantsuse muusika vaimust kantud teoseid ning teisalt inspireeris Eesti iseseisvuspäev kavadesse valima tavatult palju eesti heliloojate loomingut. Rohkem esiettekandeid kuuleb tõenäoliselt ainult Eesti muusika päevade aegu. Veebruarikuu kontserdisarjade ja kavade puhul on läbivalt tunda, et tegeletakse publikuga ja püütakse mõelda, kuidas kontserte serveerida. Kontsert ei ole iseenesestmõistetav paratamatus või korduv mudel. Kontserdid kannavad erilisi alapealkirju, kontsertide reklaamis on rakendatud uuenduslikke võtteid, sealhulgas on mitme organisatsiooni puhul värskendatud kavaraamatu formaati. Atraktiivsed kontserdipealkirjad ei ole halvaendelised tühjad turundusmullid, vaid pigem tõsise ja kaalutletud sõnumi teenistuses. Ettekanded on olnud valdavalt tehniliselt viimistletud, nii üldplaanis kui ka detailitasandil. Esikohal on rõõmustavalt filosoofiline mõtestaja-interpreediisiksus.

Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri nelja kontserti veebruaris võib hellitavalt nimetada publikumagnetiteks. Sündmused kulmineerusid 25. II, mil dirigendi­puldis oli Olari Elts ning esiettekandele tuli Marianna Liigi õnnestunud orkestri­teos „Motion in Oscillating Fields“ ehk „Liikumine võnkuvatel väljadel“. ERSO puhul on tunda, et tegevuse keskpunktis on orkestri kui esituskorpuse areng. Nagu Olari Elts tõdes, on orkester praegu palju virtuoossem kooslus kui varem ning üksikmängija tasemel ollakse varasemast palju avatumad. Hea on kuulata interpretatsiooni, milles puuduvad juhuslikud häälestusprobleemid ja konarused sisse­astumistel ning mängulaadi iseloomustab ühtlaselt kõrge kvaliteet. ERSO kavadest tuleks esikohale seada 18. II kontserti „À la France“, kus soleeris prantsuse päritolu ja eesti publikule festivalilt „Klaver 2014“ tuttav pianist Jean-Efflam Bavouzet. Eelkontsertidel esitas ta küll Mozarti klaveri­teoseid, aga põhikontserdil sai tema meeldejäävalt küpses esituses kuulda Maurice Raveli klaveri­kontserti G-duur. Selgepiiriliselt kujundatud kavas kõlasid Olivier Messiaeni „Hümn pühale sakramendile“ (1932), Claude Debussy kolm sümfoonilist eskiisi „Meri“ (1903/1905) ning Maurice Raveli „Daphnis ja Chloé“ teine süit (1913). Orkestrit dirigeeris sel õhtul võimsalt Arvo Volmer, ERSO kontsertmeister oli Arvo Leibur. Selle kontserdi puhul võib õnnestumist võrrelda viimistletud plaadivõttega – niivõrd kompaktselt ja läbitöötatult kõlasid suurejoonelised ja tehniliselt väljakutseid esitavad orkestri­pannood.

Prantsuse muusika hõng oli saalis ka 10. II, mil Reinhold Glieri metsasarve­kontserdis soleeris virtuoosselt Hervé Joulain. Dirigendipuldis oli Paul Mägi, kes tõi EMTA sümfooniaorkestriga säravalt ettekandele veel Pjotr Tšaikovski „Piduliku avamängu“ ja Sergei Prokof­jevi sümfoonia nr 5. Tähelepanu­väärseks saab nimetada 3. II kontserdil kõlanud Raveli kaasaegse Charles Koechlini sümfoonilise poeemi „Tähistaeva poole“ Eesti esiettekannet – teos juhatas oma meelelaadilt kenasti sisse tänapäeva ühe tuntuma soome helilooja Kaija Saariaho meistriteose „Orion“ (2002). Saariaho looming on Eestis küllaltki tuttav: aasta eest pühendati talle siin festival, kus viibis kohal ka helilooja.

Üks nüüdismuusika süstemaatilisemaid mõtestajaid on ansambel U:, kes jätkas 21. II sarja „URR“. U: tegevust iseloomustab järjepidev enda ja publiku arendamine. Sel otstarbel on toimunud sel hooajal helilooja Liisa Hirschi avatud loengud. Viimati tutvustas Hirsch Alvin Lucieri loomingulist käekirja ja vahendas mõnusalt isiklikke kokkupuutepunkte meistriga. Lucieri teoseid esitas U: loengul ja seal alguse saanud mõtteseosed jätkusid kontserdil 21. II Kultuuri­katlas. Tunnustan muusikute võimet süveneda kuulamiskogemuse rikastamiseks XX–XXI sajandi teoste algimpulssi, vormi ja sisusse, tämbri nüanssidesse. Veendunult tuuakse kontserdisaali tehniliselt keerulised teosed ja viimati füüsikasse peidetud ilu kogu oma riskantsuses. Kontsert kandis värvikirevat ja mõneti loosunglikku pealkirja „Mõõdutundetu instrumentaarium“ ja tutvustas inimese kuulamistaju piirialalt pärit instrumente. Näiteks võis kuulda peopessa mahtuvat viiulit ja labakinda suurust tšellot Christian Wolffi (1934) teoses „Pairs“ ehk „Paarid“ (1968) või Giacinto Scelsi (1905–1988) helitöös „Maknongan“ madalale instrumendile (1976). Selle tarbeks ehitas flöödimängija Tarmo Johannes plastist kanalisatsioonitorust ja vahtrapuust huulikuga madalas registris mängiva flöödi. Kontserdi kulminatsioonis kõlas veenvalt katkend Stockhauseni tuntud teosest „Mikrophonie I“.

Iseseisvuspäeva eel toimus üks tuumakas kontsert Eesti vabaõhumuuseumis, kus jätkus sari „Heli ja keel“. Kontserdi keskmes oli Veljo Tormise looming, kõlasid ka udmurdi ja mari rahvalaul, Kauksi Ülle luuletused ning eesti muusikaelus ennast võimsalt tõestanud noorema põlvkonna heliloojate Marianna Liigi, Piret Pajusaare ja Maria Kõrvitsa teosed. Kontserdil kõlanud võru-, mari-, udmurdi-, liivi- ja ingliskeelsed tekstid kuvati ekraanile. Tähelepanuväärsed olid Malle Maltise uued keelpillikvartetiseaded Tormise „Jaanilauludest“ ja teosest „Pilv üle kuu“. Kontserdil esinenud vennad Johansonid haarasid publiku regilaulu esitamisse kaasa. Vokaalmuusikat esitasid veel Iris Oja ning udmurdi ja mari lauljatarid Maria Korepanova ja Anna Mišina. Ootamatus ja riskialtilt koostatud kavas kangastus sügav soome-ugri pärimus. Kontsert pakkus võimsat hingepidet ja eriliseks muutis õhtu Lea Tormise kohalviibimine.

Tallinna Kammerorkestri 16. II kontsert kandis alapealkirja „Taevane laul“ ning suurelt välja reklaamitud Mozartile ja Mahlerile eelnesid Tüüri „Passioon“ ja „Illusioon“. Kahe viimase TKO kontserdi puhul on tunda sarnast vormiloogikat ja kontsert algab alumisest registrist: viimati algas „Kõikvõimas“ samuti madalast registrist John Downlandi teosega „Flow My Tears“ ehk “Voolake, mu pisarad”.

Tüüri teos on TKO n-ö nimiteos ning kõlas loomulikult klassikaliselt selgepiirilises esituses ja karguses. Mozarti klaverikontsert nr 15 B-duur kinnistas TKO kui Eesti ühe parema Mozarti loomingut interpreteeriva orkestri. Soleeris suurepärase valikuna pianist Irina Zahharenkova, kes on esitanud nii Mozarti kui ka Beethoveni loomingut, plaadistanud Bachi teoseid ning on võimeline ühel kontserdil esitama teoseid klavessiinil, haamerklaveril ja klaveril. Mitme nimeka konkursi võitja kaalutletud, ajastu­truud ja maitsekat interpretatsiooni iseloomustas ühes Mozarti tehniliselt kõige keerulisemaks peetavas kontserdis peenetundeline klahvitunnetus, mängulisus, dramaturgiline arendus, tehniline perfektsus. Ka mozartlik vaimukus oli välja mängitud.

Mustpeade maja saali tasub nüüd minna Tallinna Filharmoonia kontserte kuulama oluliselt paranenud akustilise keskkonna pärast. Publikule on ehitatud küllaltki rõhtsa kaldega teisaldatav tribüün. Akustilist pilti muutis ka orkestri taha asetatud kangas. Publiku vaates oli Mustpeade maja kohta tavatult kuiv akustika igati hea: detaile oli võimalik kuulata, ilma et need oleksid ujunud laialivalguvas kajas.

Veebruarikuust tooksin veel põgusalt välja Kadri-Ann Sumera interpreetide liidu sarja soolokava 22. II Mustpeade majas. Kontsert oli kantud taas prantsuse muusika vaimust: kava raamisid Ester Mägi äärmiselt sümpaatsed, rikkaliku faktuuriga ja impressionistidest inspiratsiooni saanud „Kolm merepilti“ ning Olivier Messiaeni kolm prelüüdi, kava keskmes kõlas aga valik Domenico Scarlatti sonaate.

Samas sarjas esitas Una Corda 7. II tähelepanuväärse kava eesti heliloojate loomingust. Ansambel mängis kava vormilise ülesehitusega, improviseeris ja kaasas heliloojate loomingut avama muusikateadlase Kerri Kotta. Kontserdil äratas tähelepanu Kristjan Kõrveri „Psallite 2“ kandlele ja klavessiinile. Õnnestunuks võib pidada ka Tatjana Kozlova-Johannese teose „8 Shades of My Shadow“ esitust – suuresti tänu dirigent Taavi Kullile. Esiettekandele tulid ka Malle Maltise „Leitud ja kaotatud“ ning René Eespere „Murdepunkt 1“.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming