Eesti Kontsert. „Eesti muusika kullafond”

Toomas Velmet

Viimane artikli pealkirja osis on kontserdisarja pealkiri, millega Eesti Kontsert tähistab Eesti riigi 90. aastapäeva. Kontserdisari koosneb neljast kammermuusika kavast ja kahest sümfooniakontserdist, kus kantakse ette eesti tippheliloojate-klassikute looming. Need on Rudolf Tobias, Artur Kapp, Artur Lemba, Mart Saar, Heino Eller, Eduard Oja, Eduard Tubin, Eugen Kapp, Villem Kapp, Ester Mägi ja Veljo Tormis. Otse loomulikult on ka esitajateks meie oma interpreedid ja ansamblid: Helen Lokuta, Oliver Kuusik, Peep Lassmann, Uus Tallinna Trio, keelpillikvartett TetrArchi ja Rahvusooper Estonia puhkpillikvintett, lisaks veel Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja oratooriumikoor. Läbi hooaja paiknev kontserdisari sai alguse 6. septembril Tallinnas Mederi saalis ning esinejateks olid keelpillikvartett TetrArchi ja pianist Peep Lassmann. Sari kulmineerub 21. novembril, kui Estonia kontserdisaalis tuleb ettekandele Rudolf Tobiase oratoorium „Joonase lähetamine” Neeme Järvi juhatusel, ja jätkub 2009. aasta jaanuaris sama autori kantaadi „Johannes Damaskusest” ettekandega Mihhail Gertsi juhatusel. Eesti Kontsert nimetab sarja annotatsioonis, et ettekandele tulevad eesti muusika tippteosed, mis on teenimatult muuseumiriiulitele tolmuma jäänud.

Küllap on teoste hulgas selliseidki, kuid pigem vihjatakse asjaolule, et kammermuusika üldse ja see eesti oma eriti kipub siin-seal kontserdikorraldajate lauasahtlite põhjakihtides lebama. Seda tervitatavam on siin Eesti Kontserdi initsiatiiv, mis võiks kesta ka kauem kui ühe hooaja. Eesti heliloomingut, mis ikka ja jälle esitamist väärib, jätkub küllaga. Kindlasti suurim resonants seoses nimetatud kontserdisarjaga on fakt, et „Joonase lähetamine” salvestatakse DVD-le ja seda teostab Ameerika firma Video Artists International eesotsas firma produtsendi-direktoriga Jason Starriga. Päris oluline on ka asjaolu, et sarja kõik kontserdid salvestab Eesti Rahvusringhääling. Mida veel on võimalik eesti muusika levikuks maailmas teha? See, nagu võib aru saada, on veel tulevik – kuigi lähitulevik, aga võtame suuna maa peale tagasi.

Mederi saal Tallinna vanalinnas, kus ettekandele tulid Erkki-Sven Tüüri Keelpillikvartett (1985) in memoriam Urmas Kibuspuu, Rudolf Tobiase Keelpillikvartett nr 2 c-moll (1902), Ester Mäe Keelpillikvartett nr 2 „Eleegiad” (1965) ja lõpuks Eduard Oja Klaverikvintett (1935). Kuna minu kohustuste graafik ei lasknud mul mitmes kohas korraga viibida, siis on järgneva muljete kirjelduse allikaks ERRi salvestuse CD-R, mille teostas helirežissöör Tanel Klesment.

Et mitte piinlikkust tekitada, ärme siis veel nii noort meest kui Erkki-Sven Tüür klassikuks nimetame, kuid midagi paremat sissejuhatamaks eesti kvartetimuusika kuldseid numbreid vist ei leiagi. Teose keel ja tekst tundub noorele kvartetile, kelle koosseisus mängivad Kristjan Hallik, Kristiina Kostrõkina, Laur Eensalu ja Indrek Leivategija, hästi sobivat ja oli esitatud perfektselt. Ja ikkagi leiab midagi, mis eesti muusika loojaid ühendab, sest Tüüri teose teise osa tšello kadents samastub üsna meeleolukalt Oja kvinteti teise osaga.

Rudolf Tobiase Kvartett nr 2 c-moll on omas žanris üks tõeliselt väärtuslik pärl, mis kindlasti peab ületama ka riigipiirid. Kirjutatud 1902. aastal Peterburis, sai see eelkõige tuntuks oma kolmanda osa „Ööpala” esitustega. Terviku esmaettekanne on teada alles 1938. aastast autori 20. surma-aastapäeva märkival kontserdil, esitajateks Rudolf Palm, Herbert Laan, Rostislav Merkulov ja August Karjus. Selle teose puhul küll lausa riiulil tolmumisest rääkida ei saa, tegemist on meil kõige sagedamini mängitava kvartetiga, kui räägime eesti muusikast – ning seda absoluutselt teenitult.

Tobiase Teist ei ole lihtne omandada ega kerge esitada, vaatamata sellele, et ta üldiselt kõrvus on. Juba esimese osa päris esimesed taktid nõuavad teatavat osavust, et neid 1/16 noote selgelt välja rääkida, aga seda nad kindlasti vajavad nii piano’s kui forte’s.

Number 3 on teisele viiulile hästi ebamugav, kuid tuleb teha mugavaks, sest kvaliteetselt tuleb täita lausa kuus takti, repriisis see vaat et õnnestuski. Vaatamata piano-nüansile, tuleb ka kuus takti enne kümmet aldil ja teisel viiulil ennast näidata ja see rütm rütmiseerida, siis on ka kolleegidel millelegi toetuda.

Teise osa Allegro vivace probleem on pide kolmandas taktis ja samalaadsed episoodid hiljem. Seal on noodistuses konflikt pide ning selle all oleva punktiga, kuid pide mahavõtmine ei ole lahendus, ehkki on lihtsam mängida. Un poco maestoso temposse võiks ka loomingulisemalt suhtuda, mitte ehk nii formaalselt – tegemist on ju päris originaalse materjaliga. Formaalseks ma pean tempolist sidet poolnoodi ja eelneva takti vahel. Kui kõik see tähelepanuta jätta, oli osa ettekandes tubli annus meisterlikkust, mis väärib tähelepanu.

„Ööpala” tempo on autori järgi ikkagi Andante ja selle lisand tranquillo ei tee sellest veel adagio’t. Kui seda silmas pidada, siis pole ka number viies olulist tempomuutust vaja ette võtta, piisab ainult karakteri teisendusest. Ja veel, minu käsutuses olevas partituuris on kolmanda osa viimane noot kaheksandik- fermaadiga, aga ilma tremolo’ta, mis on ju loogiline lõpp. Finaal Allegro con brio sobis „Con brio” laureaatidele rohkem ja lõpp hea, kõik hea.

Kontserdi teine pool algas Ester Mäe „Eleegiatega”, mille haruldaselt peent esiettekannet kvartetilt Endel Lippus, Mati Kärmas, Paul Purga ja Toomas Tummeleht mäletan tänaseni. Teos on väga detailitundlik ning nõuab suurt süvenemist. Eriti tundlik on teos tempode osas ega kannata absoluutselt rabelemist või kiirustamist. Seepärast tahakski enam kuulda nuputamise tulemust, mis on siis Allegretto ja Allegretto grazioso erinevused ning milline eesti Bartók valitseb teises eleegias, ja arusaamist, et kolmas eleegia on ju ikka päris geniaalselt hõrk eesti muusika. Neljas eleegia Presto oli tulemuslikult meisterlik, samaväärse terviku saamiseks tuleb veel süveneda nn üleminekutesse ja ongi teost vääriv ettekanne valmis.

Eduard Oja Klaverikvintett on üks neid eesti kammermuusika tippteoseid, mis on teenitult kirjutatud ka heliplaadile, mille CD ilmus sel nädalal Estonian Classicu väljaandel.

Ma ei tea, kui suur on TetrArchi kogemus klaverikvintettide esitamisel, kuid professor Lassmannile olid nad päris väärikad partnerid. Tulevikuks tuleks kõrva taha salvestada, et kvintetis peaks keelpillikõla olema intensiivsem ja nii mõnedki strihhid klaveripärasemad, s.t helitekitamine konkreetse atakiga, mis ühildub paremini ühildamatuga. Vaatamata minu norimistele ja nõuannetele, on tegemist suurepärase kontserdisarja väärika algusega ja tulevastele tegijatele on latt asetatud soliidsele kõrgusele.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming