Eesti koos­seisu ?Aida?

H. V.-T.

oli kõrge sisemise temperatuuriga G. Verdi ?Aida?, dirigent Aivo Välja, osatäitjad Pille Lill (Aida), Riina Airenne (Amneris), Vello Jürna (Radames), Rauno Elp (Amonasro), Leonid Savitski (Ramphis) jt. 13. X Rocca al Mare Onistari Tennisekeskuses.

Eesti koosseisu ?Aida? on saavutus vähemalt kolmes mõttes: esiteks anti eesti solistidele võimalus selles grandioosses ooperisündmuses kaasa teha, teiseks tõid nad tuhandetesse küündiva saali täis ja kolmandaks suutsid oma esitusega pakkuda kõrgetasemelist elamust, mis ka publiku üksmeelselt püsti tõstis.

Vaatamata esietenduse naisvokalistide (Cynthia Makris ja Marianna Tarassova) meie poolt ületamatuks jäänud tasemele, oli Eesti etendus kõrgema sisemise temperatuuriga. Kui esietendusel võis lavastajale ette heita individuaalliinide vähest intensiivsust, siis eriti Pille Lille ja Vello Jürna mäng täitis selle tühiku suuresti.

Ka Riina Airenne Amnerises oli rohkem saatusele mitte alla jääda tahtjat ja lõpuni võitlejat. Kui Amnerise paleestseeni kõrge tessituur ei kõlanudki nii kaunilt, siis viimases stseenis Radamesega saavutas Airenne Amneris nii vokaalselt (hästi kõlav dramaatiline alumine register) kui mänguliselt oma rolli tipu. Seal viivad Amnerise palved Radamese selleni, et ta pääsemist pakkuva valitsejanna füüsiliselt endast eemale tõukab ja lõikava eredusega kerkib esile Vello Jürna lauldud fraas ?ma kardan vaid sinu halastust?. Sellise tugeva natuuride kokkupõrke tõttu sai stseenist nii väljamängitult ooperi teine kulminatsioon.

Pärast alguse teatud pinget muutus Vello Jürna hääl vabaks ja kandvaks, väsides vaid lõpupoole hetkiti orkestrile allajäävaks ning rütmiliselt ebatäpseks. Muidu köitis ta igal sissetulekul oma ilusa tämbriga, pani ansambliteski ennast kuulama. Ja tema tegelaskujus oli kahe kuningatari armastust väärivat eredat mehelikkust. Finessid ? sisse astudes selga heidetud pea, väepealikuks vannutamise stseenis mõõka raputav jõulisus ? näitasid, et laulja on laval vaba, jõuab vokaali kõrvalt ka rolli temale ainuomase hõõgusega täita.

Pille Lille hääl oli võrreldamatult kaunis ja ühtlane eriti piano-episoodides ? ja ei kuskil aastaid kummitanud suurt tremolo?t. Tema dramaatilise kõrgpunktina lauldud fraasid jäid üle kogu etenduse meelde mängulise ning vokaalse täiuslikkuse poolest. Rauno Elp oli emotsionaalsem kui kunagi varem ja üle trupi oli oma hääle stabiilselt ilusa kõla ning ühtlusega Leonid Savitski.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming