„Eesti laulult“ Eurovisioni lauluvõistlusele

Kas järgmise aasta võistluslaulu loomise peaks usaldama hoopistükkis robothelilooja hooleks?

INES REINGOLD-TALI

Novembri algul käima lükatud kümnenda „Eesti laulu“ karussell kogub tuure. Eurovisioni lauluvõistluse XXV Eesti eelvooru laekus 258 laulu, mille hulgast valis eelžürii välja viisteist ja „Eesti laulu“ toimetus viis poolfinalisti. Võistluse ambitsioonikas eesmärk on tõsta esile meeliköitev uus eesti muusika ja leida ühtaegu paeluv lugu, mis esindaks kevadel Eestit väärikalt Eurovisioni võistlustules. Laululoojaid ja esitajaid ahvatleb võimalus köita kas või üürikeseks kolmeks minutiks kogu Euroopa tähelepanu. Milline laul siis valida Eestit esindama?

Kas leidub nipp, mis lennutaks esituse eurolaulu karusselli kiremöllust võiduloorberitega pärjatud legendide nimistusse? Olen meedias kohanud mitmeid spekulatsioone: mõned on esitatud esoteerilise salapäraga, teised suisa teadusliku põhjalikkusega. Intrigeerivaid seisukohti ja Eurovisioni fenomeni olen hiljuti analüüsinud ka oma artiklite sarjas „Sound art ja muusika“ ajakirja Teater. Muusika. Kino veergudel.1 Terava keelega kriitikud on Eurovisioni võistlusel kõlavate laulude stiili iseloomustanud pilkavalt kui närimiskummipopi, tunnetest nõretava ballaadi ja etniliste rütmide kummalist segu. Paraku annab tõeliselt säravaid pärleid tikutulega otsida. XXI sajandi Eurovisioni lauluvalikust kuuluvad selliste põnevamate nähtuste hulka „Euphoria“ (2012) ja „Hard Rock Hallelujah“ (2006). Loreeni esituses võidu saavutanud elektroonilise tantsumuusika (EDM) trance’i-sugemetega electro-poplugu „Euphoria“ tõendab, et n-ö tüüpilise XX sajandil edu toonud Eurovisioni võiduloo valem on tänapäeval ajaloo hõlma vajumas. Pean siinkohal silmas 16taktilist salmi ja refrääni struktuuri karakteersete ülespoole kruvivate modulatsioonidega laulu lõpuosas. Pretsedenditu traditsiooni murdva näitena meenub ka esimest korda Eurovisioni ajaloos triumfeerinud heavy metal’i ja hard rock’i lugu „Hard Rock Hallelujah“ monstrumiteks riietatud Soome bändi Lordi üliteatraalses paroodiasugemetega vürtsitatud esituses.

Finaalieelse absoluutse favoriidi Francesco Gabbani esitatud „Occidentali’s Karma“ (Itaalia) menule vaatamata viis tänavuselt Eurovisionilt üllatusvõidu koju Portugali esindaja Salvador Sobral, kes suutis publiku oma eksalteeritult emotsionaalse esitusmaneeriga seletamatusse lummusse haarata. Võidupärjaga krooniti ajatu puhas meloodia, džässilik lugu „Amar pelos dois“ ehk „Armastada kahe eest“. Tulevärgist tulvil esituste keskel mõjus minimalistliku lavakujundusega ning pisut häbelik ja seejuures domineeriv Sobrali esitus suisa alasti kuningana keset ballisaali. Kui analüüsida seda laulu traditsioonilise Eurovisioni võidu­loo kontekstis, siis on peaaegu kõik selles loos erandlik. Näiteks on laulu kolmeosaline taktimõõt üsna erandlik nähtus Eurovisioni võidulaulude ajaloos. Arranžeeringus puuduvad XXI sajandi popmuusikale loomuldasa omased võtted: ei trumme, basse, kitarririffe ega elektroonilisi kõlasid. On vaid solist klaveri ja keelpillide saatel. Ka laulu struktuur erineb peavoolu popmuusika üldlevinud formaadist. Sageli toonitavad muusikaprodutsendid, et esimesed kümmekond sekundit loo alguses määravad, kas publik ja kriitikud vaevuvad üldse edasi kuulama. „Amar pelos dois“ algab seevastu kolmeminutilise loo kontekstis üsna riskantse võttega, nimelt kahekümnesekundilise introga. Muide, Portugali lugu oli 2017. aastal üks väheseid, mida ei esitatud inglise keeles, vaid solisti emakeeles, portugali keeles. Mainitagu, et džäss-popi žanris loo võit on pretsedenditu kogu Eurovisioni laulu­võistluse senises ajaloos.

Kui analüüsida 2017. aastal Eurovisioni lauluvõistluse võitnud Portugali laulja Salvador Sobrali džässilikku lugu „Amar pelos dois“ traditsioonilise võiduloo taustal, on peaaegu kõik selles erandlik.

Roger Dewayne Barkley / EuroVisionary / CC

Ballaadide turvatsoonis loovivate lugude massist eristunud „Grab the Moment“ ehk „Püüa hetke“ kuulus 2017. aasta lauluvõistluse meeldejäävaimate etteastete hulka, olles ühtlasi võistluse n-ö modernseim. Salapäraselt maski taha peitunud Norra laululooja JOWSTi ja laulja Aleksander Walmanni esituses kõlanud loos segunesid elektroonilise tantsumuusika, glitch’i ning hip pop’i elemendid atraktiivseks koosluseks. See lugu esitas Eurovisioni pisut aegunud reeglitele väljakutse, kuna live-vokaali asemel kõlasid elektrooniliselt vormitud vokaalsämplid. Ehk osutubki just see lugu epohhi loovaks, inspireerides võistluse reegleid veelgi ajakohastama ning saatma võistlustulle üha uuenduslikumaid ja põnevamaid etteasteid?

Millistel lauludel on suurem võidupotentsiaal? Voogedastusteenuse Blinkbox Music tellimusel analüüsiti 2014. aastal Lääne-Londoni ülikooli juures Sam Suttoni juhtimisel eelmise kümnendi Eurovisioni võidulaule ning edukamaks on selle järgi osutunud laulud, mille refräänis on kolmenoodiline meeldejääv motiiv ehk hook. Esineja karisma ja tuttavalt kõlav nüanss tõstavad loo võidupotentsiaali.2 Ka Briti kirjanik ja tuntud Twitteris säutsuja Kit Lovelace on entusiastlikult analüüsinud Eurovisioni lauluvõistluse laule.3 Kas eelistada duuri või molli? Lovelace rõhutab veendunult, et millenniumivahetusest saadik on võidukaks osutunud vaid neli mažoorset lugu: rohkem õnne on olnud minoorsetel lugudel. Levinud arvamuse kohaselt peitub euroloo edu saladus ka modulatsioonidega pinge kruvimises. Lovelace toonitab siiski, et pärast 2007. aastal Marija Šerifovići esituses kõlanud laulu „Molitva“ ehk „Palve“ võitu ei ole modulatsioonid enam edu taganud.

Leedsi ülikooli muusikateaduse professor Derek Scott on analüüsinud Eurovisioni ajaloo vältel võiduloorberitega pärjatud etteasteid.4 Ta usub siiralt, et on avastanud võiduvalemi. Rahvuslikkuse asemel oodatakse tema meelest meelelahutust. Rõõmust pulbitsevail pidutsema meelitavail lugudel on suuremad eeldused tippu tõusta. Scott toob esile ka Eesti seni ainsaks jäänud triumfi 2001. aasta Eurovisioni võistlusel elurõõmust pakatava lauluga „Everybody“ ehk „Üheskoos“. Hümnilik armastuse jõu ülistamine on samuti osutunud edu krediitkaardiks. Paroodia on toiminud kaasahaarava trikina. Meeldejäävate žestide kasutamine koreograafias ning efektne lahtiriietumine ehk riiete seljast rebimine olevat loomulikult samuti üsna tõhus relv. Scott rõhutab, et tihti iseloomustab edukat Eurovisioni-lugu traditsiooniline 16taktine salmi ja refrääni struktuur ning kaheosaline taktimõõt. Eelistada tuleks kiiremat tempot, et mahutada kolme minuti sisse rohkem mällusööbivaid kordusi. Scott toonitab, et valsilikku kolmeosalist taktimõõtu tasuks vältida, ehkki leidub erandeid. Ka 2017. aasta võidulaul kuulub edukate erandite hulka. Vastupidiselt Lovelace’ile on Scott veendunud ülespoole kruvivate modulatsioonide toimes laulu lõpuosas. See võte on publikumagnetiks osutunud paljude Rootsi lugude puhul: ereda näitena sobib „Diggi-Loo Diggi-Ley“ vendade trio Herrey’s esituses. Kui Lovelace on veendunud, et mažoorsus ei vii võiduni, siis Scott väidab kaljukindlalt, et paljud võidulood on olnud mažoorsed. Briti professori meelest peaks eelistama Euroopas populaarsemaid stiile, mis meeldivad eri põlvkondadele. Seetõttu osutub riskivabamaks valikuks pisut retrohõnguline formaat. Viimase lauluvõistluse peale mõeldes kõlab see 2010. aastal ilmunud uuring üsna prohvetlikult: võitis ju tänavu anakronistlikult mõjuv armastuslaul.

Millised mõtted on siis mälusoppi kripeldama jäänud nii mõnegi Eestit Eurovisioni lauluvõistlusel esindanud laulu puhul? Praegusel ühismeedia ja voogedastusajastu muusikaturul on muusikaliste faktorite ja artisti karismaatilise atraktiivsuse kõrval edu võti laulu esindava video kaasahaaravus. Kütkestav muusikavideo on äärmiselt tõhus artisti brändimise ja viirusturunduse strateegia, seevastu ebaõnnestunud video vähendab suuresti laulu edupotentsiaali. Aktiivne fännidega suhtlemine populaarseis ühismeedia keskkondades mängib artisti imago loomisel ja uute fännide võitmisel samuti üha olulisemat rolli. Publik ootab vürtsikat story’t, millest osa oleks looritatud salapärasuse oreooliga. Kõmulised paljastused ja meediamüra toovad müügiedu. Märkimisväärselt tähtis on see, et artisti isikuga seotud taustalugu ja laulu kätketud sõnum moodustavad veenva sünergilise koosluse. Sageli on komistus­kiviks osutunud laulu tootmine ehk miksimine ja masterdamine. Eriti elektroonilise tantsumuusika kategooria poplaulude puhul oodatakse uuenduslikumat ja põnevamat sound’i. Kui vokaal jääb õhukeseks ja upub muu tekstuuri sisse, kui puudub säravalt sügav energialaeng bassi-trummiregistris … Need ja paljud muud faktorid vähendavad loo atraktiivsust, isegi kui algmaterjalis on potentsiaali.

Põnev seade, mis esitleb kuulajale muusikapala jooksul üha uusi nüansse ja elemente, ongi üks edu pante, mille abil kuulaja huvi üleval hoida ja pinget kruvida. Raadiosõbraliku kõlapildi saavutamiseks ning mõjuvama ja mahlakama tulemuseni jõudmiseks tuleb materjali viimistlusprotsessis pidevalt võrrelda edetabeleis populaarsust kogunud referents-track’idega, mille on võimsalt kõlama pannud mainekad heli­insenerid. Alahinnata ei tasu ka praeguse muusikaturu standardile omast maksimaalselt lopsakat helitugevust. Kübeke rahvuslikku vürtsi à la Meisterjaani „Parmupillihullus“ (2016) sümbioosis veelgi julgema kõlapildi ja üllatuslikkusega … Siin on mõtlemisainet.

Kas järgmise aasta Eurovisioni võistluslaulu loomise peaks usaldama hoopistükkis robothelilooja hooleks? Mainekate ülikoolide rüpes luuakse juba üha komplitseeritumaid ambitsioonikaid tehisintellekti hübriidsüsteeme nagu Iamus ja Kulitta. Andmebaasis leiduvate seniste edukaks osutunud laulude harmooniareegleid, meloodiaid, rütmistruktuure ja tekstuuri analüüsides õpib süsteem nende põhjal stiilireeglid selgeks ja genereerib uusi lugusid. Katsetada oleks ju põnev …

Arvan siiski, et ettearvamatuil vetel sõudes tasub loota pigem inimlikule intuitsioonile ja emotsioonide väele. Kirgi kütvad faktorid ja jahmatama panevad seigad toimivad vahest isegi efektiivsemalt kui mis tahes ülihästi komponeeritud ja perfektselt toodetud muusikapala. Ereda pretsedendina meenub reaktsioonide torm, mis puhkes seoses epateeriva ja furoorika Austria drag-kuninganna Conchita Wursti võiduga 2014. aastal.5

Uudsusvõlu ja üllatuslik x-faktor sünergias silmapaistva laulu ja artisti karismaga sillutab teekonna triumfini. Seda, kas võidulaul jääb ka pikemaks ajaks kuulsust nautima, näitab aeg.

1 Ines Reingold-Tali, Sound art ja muusika XVII–XIX. Muusika – quo vadis? IX–XI: Eurovisiooni võidulaulu da Vinci koodi häkkimas I–III. – TMK 2017, nr 9–11.

2 Daniel Falconer, Equation for Eurovision success revealed in new study. – Female First 9. V 2014. http://www.femalefirst.co.uk/music/features/formula-eurovision-winning-song-revealed-466907.html

3 Kit Lovelace. The perfect musical formula for winning Eurovision – and why the UK is way off the mark. – New Statesman 16. V 2016. http://www.newstatesman.com/culture/music-theatre/2016/05/perfect-musical-formula-winning-eurovision-and-why-uk-way-mark

4 Derek B. Scott, Musical Style and Social Meaning. Routledge, 2010.

5 Chris Hay, Billy Kanafani, Boos, Tears, Sweat and Toil: Experiencing the 2015 Eurovision Song Contest Live. Popular Entertainment Studies 2017, kd 8/1, lk 57–73.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming