Eesti lõimed Berliini festivali džässikangas

Eestis ei kujuta vist keegi „Jazzkaart“ ette ilma Anne Ermita, kuid Berliinis 1964. aastal käima lükatud džässipidu sai oma esimese naiskuraatori Nadin Deventeri alles tänavu.

MARJE INGEL

LV „Jazzfest Berlin“ 1. – 4. XI. Kunstiline juht Nadin Deventer.

Novembri esimesel nädalal pulbitses Berliini südalinn džässifestivali kontsertidest. Võimsa avalöögiga täideti 1. XI festivali kodu Haus der Berliner Festspiele igat sorti improvisatsioonilise muusikaga, järgmistel päevadel laienes festival ka ümbruskonna klubidesse ja keiser Wilhelmi mälestuskirikusse.

Viibisin „Jazzfest Berlinil“ esimest korda ega oska seepärast hinnata, kas tänavune ettevõtmine oli tüüpiline või eriline. Sellegipoolest oli huvitav võrrelda oma muljeid teistel festivalidel saadud elamustega. Eestis on džässifestivali etalon mõistagi „Jazzkaar“, kuid Berliini džässifestival erines sellest mõõdupuust tunduvalt. Näiteks ei kujuta Eestis vist keegi „Jazzkaart“ ette ilma Anne Ermita, kuid Berliinis 1964. aastal käima lükatud džässipidu sai oma esimese naiskuraatori Nadin Deventeri alles tänavu. Ka selle aasta festivali muusik oli naine, kitarrist Mary Halvorson. Võrdõiguslikkust selle mis tahes avaldumisvormides rõhutati Berliini festivalil igal sammul: peeti vastavasisulisi arutelusid ning isegi festivali avanud sisutihedast ja küllaltki keerulisest 15minutisest ettekandest käis sama teema läbi. Kõik see toob Eesti paralleelina meelde TMW, mida juhib samuti naine … Huvitav, et meil on need asjad just sedapidi. Miks nii? Kas tõesti on meil vähemalt muusika valdkonnas võrdõiguslikkus kuidagi iseenesest paika läinud? Või on meil soomeugrilastena rollijaotused teised, nii nagu rahvasuu räägib, et saare naine peab toitma mehe ja kuus last? Jäägu sellel mõttesuunal mõlgutamine siiski teiseks korraks.

Kodumaisest džässifestivalist erinemise tabas ka kõrv. Vahe oli mõõdetav kas või ainult detsibellides. Juba tormilise avaõhtu väga vali heli kutsus esile peavalu, nii et teisel ja kolmandal päeval varustasin end kõrvatroppidega. Stilistiline kompass osutas Berliinis samuti hoopis teise suunda: seal kõlanud muusika oli märksa vähem džäss, kuid kõlas tänapäevasemalt ja värskemalt. Selle sobivaks üldnimetuseks passiks „nüüdisaegne improvisatsiooniline muusika“.

Festivali ühe fookusena andsid tooni Chicago päritolu muusikud, eelkõige free jazz’i pioneerid Art Ensemble of Chicago (AEC) ja nende alusplatvormina tegutsenud ning siiani linna muusikutele soodsat loomingulist pinnast pakkuv Association for the Advancement of Creative Musicians (AACM). Mõlema ühenduse asutajaliige Roscoe Mitchell astus üles mitmes koosseisus, sealhulgas talle lapselapseks sobiva, kuid küpse ja mõtlemapaneva sõnaloomega poetessi Moor Mother seltsis. Flötist Nicole Mitchell lükkas festivali suurel laval käima oma Black Earth Ensemble’ile komponeeritud afrofuturistliku teosega „Mandorla Awakening“. Mullu kõneka pealkirjaga debüütalbumi „Fly or Die“ üllitanud kõrgeid noote mängida armastav trompetist Jaimie Branch esines festivalil oma kvartetiga. Chicago muusikute nooremat põlvkonda ühendas Berliini eakaaslastega orkester Exploding Star International Rob Mazureki juhatusel.

Kara-Lis Coverdale usub, et iga orel on oma eripäraste võimaluste ja ehituse tõttu sedavõrd isesugune, et ühele orelile kirjutatud teose mängimine teisel võib tähendada ebaõnnestumist.

Camille Blake

Festivalil oli rõhk ka Euroopa džässil, millest mulle jäid kõrva ja silma prantslastest vennad viiuldaja Théo ja tšellist Valentin Ceccaldi. Kaks koosseisu, kus vennad osalesid, olid küll kõike muud kui seda sorti keelpillidele tüüpilised. Théo Ceccaldi juhitav kuueliikmeline ansambel Freaks tegi metsikust energiast pulbitsevat lärmakat (aga head!) muusikat, mida oli kõrvatroppideta peaaegu võimatu kuulata. Hermia-Darrifourqi-Ceccaldi trio (saksofon-tšello-trummid), kus tšellot mängib Valentin, virtuoosne musitseerimine rõõmustas kõrva ja hinge veelgi enam.

Euroopa ja Prantsusmaaga oli omal ajal teistpidi seotud afroameeriklasest džässipioneer James Reese Europe, kes kogus oma uskumatu organiseerimisvõime toel kokku 125-liikmelise Clef Club Orchestra ja esines 1912. aastal esimese mustanahalistest koosneva orkestri eesotsas Carnegie Hallis. Esimese maailmasõja ajal suunati ta Prantsusmaale rindele ning tema sõjaväeorkester Harlem Hellfighters esines sealviibimise jooksul 50 000 inimesele. Sellele erakordsele mehele avaldas Berliini festivalil austust pianist Jason Moran, kelle selleks puhuks kokku kutsutud orkester koosnes spetsiaalselt just sõjaväkke mineku vanuses muusikuist. Noorte ajastutruu esituse saatel sukeldus Moran klaveril improvisatsiooni-voogudesse, ületades virtuoosse mängu ja XXI sajandi helikeele abil peaaegu sajandipikkuse vahemaa. Morani projekt „James Reese Europe & the absence of ruin“ oli kindlasti üks Berliini džässifestivali kõrghetkedest.

Mulle kui eestlasele kulmineerus Berliini džässifestival siiski pühapäeval, mil oli kavas kontsert pealkirjaga „Threads of Estonia“. Need „Eesti lõimed“ (või miks mitte ka „Heietused Eestist“) sidusid ühte kaks väga erinevat etteastet Maria Fausti ansamblilt ja Kara-Lis Coverdale’ilt. Kui Eesti ja Taani muusikaauhindadega pärjatud Maria Fausti ei pea Eesti džässisõbrale lähemalt tutvustama, siis eesti juurtega kanadalanna Kara-Lis Coverdale pole seotud džässiga, vaid hoopis elektroonilise muusikaga. Uurisin festivali kuraatorilt Nadin Deventerilt, kuidas ja miks sai Berliini keiser Wilhelmi mälestuskirikus teoks niisugune Eesti-keskne kontserdiõhtu. Ta kinnitas, et on Maria Fausti tegemistel silma peal hoidnud juba mõnda aega, sest peab Fausti Euroopa džässis oluliseks tegijaks. Kui Deventer kuulis, et Kara-Lis Coverdale on elektronmuusik ja peale selle mängib Montreali eesti koguduse kirikus orelit, hakkas tema kuraatorisüda kiiremini põksuma ning „Eesti lõimede“ kirikukontserdi idee oligi sündinud.

Kohe pärast kontserti pärisin Kara-Lisilt, kuivõrd püüdis ta oma teosesse „Shadow Encounter“ n-ö eesti lõimi sisse kirjutada. Coverdale’i juured on tõesti luteri kirikumuusika traditsioonis, sest 12. kuni 28. eluaastani tegutses ta kirikuorganistina. Ta ise usub, et see pagas jääb alatiseks temaga ning on vähem või rohkem tema loomingus kuulda, samuti on tema osa eesti juured, mida pole võimalik peita. Ühtki konkreetset eesti motiivi pole ta teosesse põimida püüdnud, vaid on komponeerides lähtunud hoopis konkreetse oreli omadustest ja võimalustest. Kara-Lis Coverdale usub, et iga orel on oma eripäraste võimaluste ja ehituse tõttu sedavõrd isesugune, et ühele orelile kirjutatud teose mängimine teisel võib tähendada ebaõnnestumist – vähemalt tema ise komponeerib alati konkreetsele orelile mõeldes.

Keiser Wilhelmi mälestuskiriku orel on põnev ja eriline hübriidpill, millega Coverdale tutvus tänavu aprillis. Orelile on hiljuti lisatud ka elektroonilisi komponente, nagu konsoolile paigutatud MIDI-sektsioon ja sämplipõhine kopeeritud registririda, mida pillil füüsilisel kujul ei ole, nii et selle teevad kuuldavaks pillile lisatud bassikõlarid. Just selle n-ö varjuregistri järgi panigi Coverdale oma teosele pealkirja „Shadow Encounter“. Kirikus istudes ja kuulates ei saanud oreli võimas bass Coverdale’i teoses märkamata jääda.

Kui tagantjärele kontserdile mõelda, sobinuks „Varjude(ga) kohtumine“ kogu Eesti-teemalise kontserdi pealkirjaks, sest ka Maria Fausti kavas „Machina“ oli omal moel tegemist varjude ja varjupoolega ning see oli justkui jätk projekti „Sacrum facere“ helimaastikele. „Machina“ oli emotsionaalne, ilus ja valus muusika, mis puudutas hinge.

Kontserdi tervikelamuseks ühendamisega oleks korraldaja võinud siiski pisut rohkem vaeva näha, sest vahetult pärast teisena kõlanud oreliteose lõppu tundus mulle, et need kaks teost on järjestatud läbimõtlematult ja lihtsalt „Eesti lõimede“ sildiga kokku kleebitud. Kahe sedavõrd erineva kõlaga kompositsiooni vahele oleks ilmselt ära kulunud ka väike paus või vaheaeg ning võib-olla oleks kasuks tulnud hoopis oreliteosega alustamine.

Äsja öeldu järel tuleb rõhutada, et lõpp hea, kõik hea. Kuigi programmi „EV 100“ osana on Eesti džässikingituste viimine Euroopasse ametlikult lõppenud, teeb nüüd Euroopa džässikingitusi eestlastele – loodetavasti tuleb neid veel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht