Eesti muusika Canterburys – kohapealseid muljeid

Urve Lippus

Sirbist on juba läbi käinud teated, et 20. – 29. V Canterburys toimunud uue muusika festivali „Sounds New” („Uus kõla”) teema oli sel aastal „Baltic+” ja külalisheliloojaks Arvo Pärt, festivalil osales meie uue muusika ansambel U:, festivali viimastel päevadel aga toimus Canterbury Christ Church University (CCCU) muusikaosakonna korraldusel konverents „Baltimaade muusika ja muusikateadus”. Allakirjutanu osales konverentsil, ühtlasi oli võimalus kuulata 25. – 28. mail toimunud olulisemaid kontserte. Festivalikontserte oli hommikust õhtuni nagu ka konverentsiistungeid; konverentsikülaliste programmi olid sisse planeeritud lõunased ja õhtused kontserdid, samuti mõni film.    

Pealkiri „Baltic+” tähendas mitte ainult kolme Baltimaa, vaid üldse Läänemere-äärsete maade muusikat, kavas ja ka esinejate hulgas oli peale eesti-läti-leedu muusikute taanlasi, poolakaid, soomlasi, norralasi, rootslasi. Sündmust  toetasid saatkonnad ja meie kultuuriatašee Reet Remmeli sõnul olid festivali Eestile pühendatud päevad üks kõige laiahaardelisemaid eesti muusika tutvustusi Inglismaal. Canterbury on väike linn ja paistis tõesti, et eestlasi ja eestihuvilisi britte-ameeriklasi on puistatud sinna korralikult. Eesti teatud domineerimine teiste Läänemere maade seas oli küll suuresti Arvo Pärdi kui festivali peakülalise teene, kuid igal juhul ei jäänud ei konverentsilt ega kontsertidelt  muljet, nagu oleks ta ainus märkimisväärne helilooja Eestis.     

Pärdi muusikat oli laialipillatult väga paljudes kontserdikavades, keskseks temale pühendatud päevaks aga oli reede 27. mai,  kui konverentsil peeti terve päev tema muusikale pühendatud ettekandeid ning õhtul oli kuulsas Canterbury katedraalis suur koori-orkestri kontsert, mille peanumbriks „Aadama itku” esiettekanne Inglismaal. Dirigent Stephen Cleobury juhatusel laulis Cambridge’i King’s College’i koor ja mängis Philharmonia Orchestra Londonist. Tegemist oli klassikalise poistekooriga ning lauldi ka küllalt palju inglise muusikat (pärast Pärdi „Cantus in memoriam  Benjamin Britten” esitati à cappella Britteni „Hymn to St. Cecilia”, samuti kõlasid 1990. aastatest pärit Rolf Martinssoni ja Nicolas Maw teosed) ja veel oli kavas kaks Henryk Górecki teost. Kõike muud siis raamis Pärt, katedraal oli puupüsti täis ja vaimustus suur. See kontsert pani mind aga väga mõtlema sellele, kuivõrd erineb meie ilmalik kooritraditsioon Inglise katedraalikoori-kesksest ettekujutusest koorilaulust. Pärdi muusika küll sobib mõlemaga  ja on Inglismaal väga hinnatud, „Aadama itku” aga tahaksin ma veel kord kuulata tugeva segakoori esituses (mullusuvisele Tallinna ettekandele ei jõudnud). 

Eelmisel õhtukontserdil 26. mail Canterbury katedraali krüptis oli samuti Pärt kohal ja kontsert kulges üldise vaimustuse tähe all. Mängis küllalt omapärane ansambel – tšellooktett ArchAngels Amsterdamist – ja kavas Pärdi varasemate tintinnabuli-teoste seaded sellele ansamblile vaheldumisi teiste teostega  (neist vaimukaim minu arust Philip Glassi sümfoonia kaheksale). Huvitav idee on koostada ansambel kaheksast tšellost ja loomulikult tuleb sellise koosluse jaoks kas ise muusikat kirjutada/seada või heliloojatega aktiivselt töötada, mida ArchAngels paistab tegevat. Üllatav oli ansambli orkestraalsus, tšellodel pillina on ju küllalt kõrgeid noote, nii et kõlaruum on suur, samas domineerib siiski madala pilli sametine tämber. Pärdi polüfooniline muusika pakub palju võimalusi igasuguste meloodiapillidest ansamblite moodustamiseks ja ilmselt tekib variante ta tolle perioodi töödest järjest juurde, vastavalt mängijate fantaasiale ja aktiivsusele heliloojaga kontakti võtta.       

Ettekandepäev Pärdi kohta oli samuti huvitav. Mida rõhutaksin lehelugejate jaoks, oli muusika analüüsijate huvi Pärdi teoseid ette võtta, sest seni on tema uurijate ringkond paistnud natuke pühendunute kogukonnana. Sellest aspektist jäi mulle eriti silma Thomas Robinsoni ettekanne, milles võrreldi muusika analüüsimeetodite võimalusi Pärdi muusika adekvaatseks kirjeldamiseks. Selline lähenemine seob tegelikult Pärdist rääkimise muusikateaduse „suure kaanoniga”. Sotsiaalteaduste vallast oli muidugi märkimisväärt viimase aasta jooksul Pärdi fenomeniga tegelnud Jeffers Engelhardi Interneti-uurimus Pärdi teoste  kasutamise kohta. Aga konverentsi temaatika lõi eesti muusikast siiski palju laiema pildi. Kohe esimene sessioon oli tervenisti pühendatud Veljo Tormisele ja seda tänu tema pühendunud uurijale-muusikateadlasele Mimi Daitzile, kes pani kokku ettekannete ploki, kus ka ise osalesin, lisaks veel noor Tormise fänn inglise koorijuht ja muusikadoktorant Mark Lawrence. Kõigi meie üllatuseks oli konverentsi analüüsisektsiooni ettekannete hulgas  üks ettekanne Tormise „Raua needmise” helikõrguslike struktuuride kohta. Kahjuks ei olnud see ettekanne arvestataval tasemel, aga niisuguse töö tegemise fakt iseendast räägib Tormise levikust väljapoole tema kogukonda.     

Konverentsil rääkis Kerri Kotta veel Erkki-Sven Tüüri muusika analüüsimisest, nii et tõsiselt arutamiseks võetud eesti heliloojate hulk sai päris suur (ei hakka siin lätlaste-leedulastega võrdlusi tooma).     

Mulle kujunes ürituse tipuks tegelikult ansambel U: kontsert 28. mai õhtul CCCU uues kontserdisaalis St. Augustine Hall, mis on suur valgete seintega ja kõigiti neutraalse  atmosfääriga muusikategemise paik. Kavas oli peamiselt eesti uuem muusika: Tanja Kozlova, Helena Tulve, Märt-Matis Lille teosed, nende kõrval ka muud päris uut muusikat. Tsiteeriksin oma New Yorgi sõpra Mimi Daitzi: „Oh, ma olen noorena seda laadi muusikat nii palju kuulanud, aga nad tõesti mängivad hästi, kuidas nad ühelt teisele fraasi üle võtavad!” Püüdsin talle seletada, et tema noorena kuuldud asjad olid väga teistmoodi tehtud, aga mingi iva ta  märkuses kindlasti oli. Festivali juht Paul Max Edlin (helilooja ja CCCU professor) püüdis oma kontserdile eelnenud sõnavõtus hääldada ansambli nime U: (normaalne inglane üleb juu), aga kontserdi lõpul tõstis lihtsalt pöidlad üles – see oli midagi. Nii 27. mai Pärdi kontserti kui ka 28. mai ansambel U: kontserti austas oma osavõtuga ka Eesti saadik Londonis Aino Leppik von Wirén. 

Omaette sündmus oli festivali lõpetav „laulupidu”, millest jäin küll ilma, sest konverentsikülalisena oli mu Canterburys oleku aeg piiratud.  Kenti noortekoori, CCCU kantaadikoori ja CCCU kirikukoori osavõtul pidi 29. mail antama kontsert „Tintinnabuli! A Choral Fantasy”, mille lõpunumbriks kõigi kooridega lauldud Pärdi „Magnificat”. Lisaks toimus festivali raames asjaarmastajatest muusikute töötuba CoMA , kus muusikutega töötas helilooja Malle Maltis, ja lõppkontserdil kanti ette nii tema kui ka Tõnu Kõrvitsa, Ülo Kriguli ja Timo Steineri tööd. Lõpetuseks esimene mulje Canterburysse saabumisel: ülikooli (CCCU) muusikakeskuse, St. Gregory kiriku uksest sissepiilumisel torkas kohe silma hulk Tallinna ja Eestit tutvustavaid plakateid. Ja Eesti päeva õhtusel ansambel U: kontserdi eel meie saatkonna materjalidest koostatud väikeselt eesti muusika näituselt „aeti ära” Veljo Tormise ingliskeelne monograafia, mis ju tegelikult peaks ka rõõmustama.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming