Eesti muusika dessant Venemaale pärast aprillisündmusi

Heili Vaus-Tamm

2006. aasta Birgitta festivalil sündinud kontaktidest vene ooperikriitiku ja Peterburi konservatooriumi teatrijuhi Julia Broidoga tuli märtsikuus ootamatult ühele eesti koorile kutse Peterburi – esimesele rahvusvahelisele koorifestivalile. Vahepealsed sündmused panid ettevõtmise aga kahtluse alla. Ent soov vaatamata raskustele ja hirmudele asi teoks teha oli mõlemapoolne. Nii et ajal, kui Eesti välisministeeriumi kodulehele oli just ilmunud soovitus “kel vähegi võimalik, mitte Venemaale minna”, hakkasime ETV tütarlastekooriga viisasid ajama. Kuigi riikidevahelise asjaajamise keerulisemaks muutumine välistas kultuurivahetusega kaasneva tasuta viisade saamise, saatkonnaga suhtlemiseks pidi paberid vihma käes tänavale laotama ja välisukse tagant telefoni teel rääkima, oli konsulaadi inimeste suhtumine ootamatult soe ning vastutulelik. Samal ajal sõitsid Tallinnas ringi veel Georgi risti värvi lindikestega autod, saabusid teated veoautode mitte lubamisest Narva sillale, rongide ärajätmisest jne. Tänu riikidevahelistele asjaajamise probleemidele said tüdrukud viisa kätte kümme tundi enne väljasõitu. Aga ikkagi said!

 

Standing ovations eesti koorile

Aarne Saluveere koorist tulid kaasa need, kes julgesid ja eksamite tõttu ka said. “Kava oli meil tingliku nimetusega “Kaks kuningat” – Pärt ja Tormis,” räägib Saluveer.

Festivali esimene kontsert algas eestlaste esinemisega. Korraldajad olid targu pannud eesti koori ühele kontserdile kokku Cambridge Scholarsiga Inglismaalt. Et leevendada pingeid ja varuda publikut, kuigi tuli välja, et asjatult. Sankt-Peterburgi Filharmoonia 550-kohaline Väike saal oli eestlaste esinemise ajaks puupüsti täis. Kontserdi esimese osa lõppedes seisis publik püsti ja aplodeeris maruliselt, inglaste ajal hakati aga tasapisi saalist lahkuma. “Üks elu parimaid saale ja parimaid kontserte,” sain Saluveerelt telefonisõnumi. “Always was wonderful. Super!”, seisis korraldaja Julia Broido saadetud sõnumis. “Parim tütarlastekoor, mida olen kuulnud,” hindas ülevenemaalise kultuurilehe Time Out Peterburg kriitik Vladimir Dudin.

Peterburi parimates saalides (Filharmoonia Suur saal, Aleksandri teater, Ermitaaži kuppelsaal) esinesid veel Maria teatri koor, Peterburi Koorikapell, Moskva patriarhaadi meeskoor Drevnerusski Raspev, Moskva Stavropigilnõi Sretenski kloostri meeskoor, Coro Easo de San Sebastian Hispaaniast, Choeur Gregorien de Paris Prantsusmaalt, vokaalansambel Amarcord Saksamaalt ja Oxford Voices Inglismaalt.

Festivalil olid ka oma esmajärgulised staarid: 11. juunil juhatas vabaõhukontserti Ermitaaži õuel ei keegi muu kui Gennadi Roždestvenski, 7. juunil esitati barokkvokaali guru Paul Esswoodi juhatusel Purcelli ooperit “Dido ja Aeneas”.

 

Paul Esswood festivali aukülalistele

Kinnine etendus festivali aukülalistele anti Ermitaaži teatris, keisri enda kammerteatris, mis on ehituselt ja sisustuselt kui tilluke ehtekarp – suure tõusuga amfiteatrilaadne ruum umbes sajale inimesele. Ja sisu ei jäänud vormile alla. Dirigendipuldis oli legendaarne kontratenor Paul Esswood. Mees, kes esimese kontratenorina laulis La Scalas, kes on koos Nikolaus Harnoncourt’iga välja töötanud autentse baroki interpretatsioonisuuna, salvestanud 150 barokkmuusika kullafondi kuuluvat CDd ja kes siiani tegutseb maailma muusika metropolides. Tema tõlgenduses inglise barokki kuulata oli tõeline muusikaline gurmaanlus. Orkestriks oli Pratum Integrum, barokkorkester Moskvast, kes mängis kadestamisväärse erksuse ja loomingulisusega. Kammerorkestrite ideaalkuju, kus nauditavalt nähtav iga mängija isiklik stiilitunnetus ja rõõm esitusest. Põhiline oligi puht muusikaline elamus, sest lavastus oli pooleldi kontsertettekanne. Osa soliste laulis noodist, koor seisis kahel pool poodiumidel, värvi ja liikumist andsid vaid nõiad ja tantsijad. See-eest mõjusid nende kostüümid musta lava taustal vägagi eredalt, tantsud olid klassikalises barokkstiilis.

Kokku jättis festival väärika, suursuguse ja veidi akadeemilise mulje – nagu Sankt-Peterburgi linnale kohane. Georgi risti lindiga takso juht rääkis sõbralikult, kuidas ta Tallinnas käinud, ja lahkumishetkel mängis puhkpilliorkester Balti vaksalis “Kalinkat”.