Eesti muusikahariduse foorum

Igor Garšnek

23. mail toimus EMTA kammersaalis Eesti Muusikanõukogu eestvedamisel ja Olav Ehala juhtimisel Eesti muusikahariduse foorum. Selletaolisena esimene meie muusikalisel haridusmaastikul. Oli omajagu sümboolnegi, et ürituse avas kultuuriminister Laine Jänes ning lõpetas haridusminister Tõnis Lukas. Terve päeva kestnud mõttetalgutel kuulati ettekandeid (neid oli tervelt 14) erialaspetsialistidelt, vaagiti meie muusikahariduse sõlmpunkte, analüüsiti mitmete kitsaskohtade põhjusi ning arutati tulevikuperspektiivide teemadel. Mitmed sõnavõtud andsid ainet ka elavaks diskussiooniks – mõnda silmatorkavat probleemi näevad ju kõik haridustegelased ühteviisi, kuid selle põhjusi ja lahendusi sootuks erinevalt.

Foorumile mõtteainet andnud teemadest polnud suurem osa sugugi uued: aastaid on näiteks räägitud muusikaõpetajate kesistest palkadest (isegi kõige kõrgema kategooria kooliõpetaja, täpsemalt õpetaja-metoodiku töötasu ei küüni Eesti keskmiseni!). Midagi uut polnud kahjuks ka foorumit väisanud haridusministri Tõnis Lukase kinnituses, et üldhariduskoolide uue õppekava ja uute ainekavadega küll tegeletakse (ikka veel!), ent millal need reaalselt valmis saavad ja rakenduvad, pole praegugi teada. Tuttav ainevaldkond on samuti üldhariduskoolide muusikaõpetuse dilemma: kas muusikaharidus peaks olema õpilase- või ainekeskne? Siit lähtuvalt ilmnevad ka sisulised ja põhimõttelised prioriteedid, s.o mis on tähtsam, kas see, et õpilane oskab ja tahab musitseerida, või see, et õpilane orienteerub muusikaloos ja teoorias. Tõsi küll, mina mainitud võimalusi üksteist välistavana ei näe ja olen seisukohal, et kõige parem variant oleks ikka mõlemad asjad koos, s.t musitseeriv õpilane, kes on kodus ka teooriaküsimustes. Samuti oli foorumil mitmes sõnavõtus juttu vanuseastmete ja muusikakoolide muusikaõpetuse sidususest ja nõuete ühtlustamisest.

Nii mõnigi ettekanne peatus aga põhiküsimusel: mis on üldse (muusika)haridus, mis kvaliteete see eeldab, et noort inimest võiks üldse harituks pidada? Tabavalt sõnastas selle EMTA koolimuusika instituudi juhataja Airi Liimets, kes väitis filosoofiliselt, et haridus on kultuuri viimine endasse ja enese viimine kultuuri. Põhiline on ikka noores inimeses muusika vastu huvi äratamine ning see, kas “ärkamine” tuleb jazzi või klassikalist muusikat kuulates, pole tegelikult üldse oluline.

Kõik foorumi ettekanded olid järjestatud “alt üles” põhimõttel, s.t alustati algastme koolitusküsimustega ning lõpetati kõrghariduse valdkonnas. Muusikahariduse algastme “voorus” tutvustas Eesti Muusikakoolide Liidu juhatuse esinaine Urvi Haasma pisut statistikat: muusikakoole on meil 87 ning seal õpib praegu 10 827 õpilast (neist tervelt 33% klaverit). Eesti omapäraks on asjaolu, et meil on palju väikesi muusikakoole n-ö perifeerias, kus arusaadavatel põhjustel napib õpetajaid. Võrdluseks märkis Tartu Heino Elleri nimelise muusikakooli direktor Kadri Leivategija oma ettekandes, et Soomes on muusikakoole 120, Islandil aga ligi 20, mis on nende mõnesajatuhandelist elanikkonda arvestades ülimalt hea näitaja. Üks olulisemaid rõhuasetusi oli Leivategija sõnavõtus aga küsimus, kuidas moderniseerida algastme solfedžoõpetust. Tema arvates oleks viga õpetada teooriat teooria enda pärast – targem oleks siduda see pilliõppega. Nii saadakse omandatud oskustele kohe ka praktiline rakendus.

Järgmiseks suuremaks teemaks oli muusikaharidus üldhariduskoolis. Eesti Muusikaõpetajate Liidu juhatuse esinaine Helin Ots alustas oma sõnavõttu retoorilise küsimusega: mis on muusikaõpetuse eesmärk üldhariduskoolis? Ning lisas, et haridus on kokkuleppeline asi, kõik algab väärtushinnangutest ning siit tuleneb ka muusikaõpetuse sisu. Haridust ei saa anda, tõsta või ümber paigutada – haridust saab vaid omandada. Kuid probleemi nägi Helin Ots siin asjaolus, et tihtilugu on õpetaja maailm õpilase omast nii lootusetult lahus, et tekib võõrandumisefekt. Ning kui väärtushinnangud on liiga erinevad, on raskendatud ka õpetaja-õpilase kommunikatsioon. Selle probleemi lahendusena pakkus Georg Otsa nimelise muusikakooli direktor Aarne Saluveer välja mõtte, et õpetajad peaksid õpetamist õppima pidevalt – muutub ju meid ümbritsev maailm väga kiiresti ning mingitesse hoiakutesse klammerdumine ei tähenda isegi mitte paigalseisu, vaid tagasiminekut. Samas pidas Saluveer üldhariduskoolis laulmise kõrval väga oluliseks instrumendiõpetust, iga õpilane peaks tema arvates kas või natukenegi oskama mängida mõnd pilli. Kommentaariks niipalju, et kahtlemata on see väga õige mõte, ent teades meie muusikaõpetajate nappust, tegutsevate pedagoogide koormatust ning ressursside vähesust, on selle idee rakendumine lähitulevikus siiski üsna vähe tõenäoline.

Väga argumenteeritud ettekande pidas EMTA koolimuusika instituudi juhataja Airi Liimets, kes, arutledes jätkusuutliku muusikahariduse üle, lähtus küsimusest: miks, mida ja kuidas õpetada? Rõhuasetusega just sõnale “kuidas”, kuna me ei õpeta mitte ainet, vaid inimest. Tema seisukohaks on, et haridus peab õpilast puudutama sisemiselt, oluline on sisemise vajaduse tekkimine õpilasel. Ta juhtis ka tähelepanu asjaolule, et muusikal on sotsiaalne funktsioon noorte suhtluses, olgu siis tegemist klubikultuuri või laulupeoga.

Sealt edasi keskenduti muusikahariduse keskastme teemale. TMKK direktor Timo Steiner lähtus oma sõnavõtus sellest, et hariduse kvaliteet sõltub võimaluste paljususest. Pidades noorte pillimeeste puhul silmas eeskätt musitseerimisvõimaluste rohkust mitmetes kammeransamblites ja orkestrites. Steineri arvates domineerib meie keskastme muusikakoolides praegu liialt solistikeskne mudel versus ansamblikeskne mudel. Ent elu näitab, et solistiks kasvavad vähesed noored interpreedid, enamik tegutseb muusikapõllul edaspidi siiski orkestrandi-ansamblistina. Muuseas, hilisemas vestluses EMTA rektori Peep Lassmanniga juhtis viimane tähelepanu asjaolule, et solistikeskne kallak domineerib Venemaa muusikahariduses ning ansamblikeskne USAs, ent kummalisel kombel tulevad head ja väga head solistid mõlemalt poolt, nii Venemaalt kui Ameerikast. Kuid Eestisse tagasi – kahtlemata on muusikahariduse keskaste meie professionaalsete muusikute ettevalmistusprotsessis väga vastutusrikas, et mitte öelda otsustav etapp. Tõdes ju ka EMTA prorektor Margus Pärtlas, et 60 protsenti EMTA tudengitest on lõpetanud kas TMKK, Tallinna Otsa või Tartu Elleri kooli.

Meie muusikahariduse kõrgastmel on mitmeid lahendamist nõudvaid probleeme. EMTA rektor Peep Lassmann hoiatas oma ettekandes läheneva katastroofi (nagu ta ütles) eest – aastaks 2014 väheneb muusikaüliõpilaste arv tõenäoliselt 40 protsendile praegusest ja seda demograafilistel põhjustel. Et seda väljavaadet pehmendada, tuleks Lassmanni sõnul keskastmesse kätte saada kõik alamastme lõpetajad ning muusikaakadeemiasse omakorda kõik keskastme lõpetajad. Ent see pole ainus probleem. Nii rääkis ERSO direktor Andres Siitan häirivast tõigast, et paljud EMTA lõpetanud noored pillimehed ei vasta ei ERSO ega Tallinna Kammerorkestri nõuetele. Sama probleem olevat Eesti Filharmoonia Kammerkooril EMTA laulueriala lõpetanutega. Viimaste puhul teeb ilmselt “karuteene” kõigile laulutudengitele kohustuslik ooperiklass, mis kultiveerib hoopis teistsugust vokaaltehnikat, kui seda on vaja tipptasemel koori- ja ansamblilaulus.

Kuid eks probleemid ole ju selleks, et neid lahendada, ning vähegi adekvaatsed lahendid eeldavad hariduspoliitilisi visioone vähemalt kümneks aastaks ette. Lisaks erinevate institutsioonide koostööd nii arengusuundade planeerimisel kui ressursside kasutamisel. Selleks saigi ju toimunud Eesti muusikahariduse foorum kokku kutsutud ja teemade üle diskuteeritud.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming