Eesti muusikateadlased unistavad sillaehitamisest

Hele-Maria Taimla

Traditsiooniks on kujunenud, et erinevalt rändlindudest võtavad muusikateadlased kevaditi suuna lõunasse, Eesti Muusikateaduse Seltsi aprillikuisele kokkusaamisele Tartus. Tänavu 20. aprillil peetud Tartu päev hõlmas ettekandeid muusikapsühholoogiast ja -ajaloost. Muusikapsühholoogia uurimustest tutvustas kanadalanna Annabel Cohen rahvusvahelist interdistsiplinaarset laulualast projekti, mille Eesti osast andis ülevaate Laura Välja. Allan Vurma oli uurinud, kas on tõepõhja muusikute seas levival arvamusel, nagu kuuleksid viiuldajad täpsemini kui pianistid, ning selgitas, kuidas mõjutavad tämbrierinevused helikõrguse tajumise täpsust. Külalisesinejana tutvustas Tenno Toomistu (Tartu ülikooli psühholoogiaosakond) taustamuusika mõju ülesannete lahendamisele ekstravertide ja introvertide puhul. Muusikaloolastest esines Tiia Järg ettekandega August Topmanist, Anu Kõlar tutvustas nõukogudeaegse kirikumuusika uurimist ja allikate tõlgendamist Oleviste koguduse näitel. Pärtel Toompere Georg Otsa nimelisest Tallinna muusikakoolist kirjeldas ERSO käekäiku Eesti taasiseseisvumise aegu ning Immo Mihkelson Rahvusvahelisest Arvo Pärdi Keskusest andis põgusa ülevaate ENSV Heliloojate Liidu protokollide sisust.

Konverentsilt saadi hulk muljeid ja mõtteainet, mis ajendasid muusikateadlaste tegevust ka veidi laiapõhjalisemalt mõtestama. Mõni päev pärast Tartus käiku kogunesidki vestlusringi Anu Veenre, Anu Kõlar, Maarja Kindel ja Allan Vurma.

Möödunud Tartu päeva ettekannete teemaring oli lai, ulatudes Eesti muusikaajaloo lünkade täitmisest kuni „müüdimurdmiseni” muusikapsühholoogias. Tegu on teemadega, mis võiksid pakkuda huvi paljudele kultuurihuvilistele. Ometi näib, et muusikateadlaste n-ö tsunftist, kus isekeskis ollakse üksteise uurimustega hästi kursis, palju infot väljapoole ei jõua. Miks nii? 

Allan Vurma: Muusikateadlast hinnatakse tema teadusartiklite, mitte populaarteaduslike artiklite järgi. Koormus on väga suur, mistõttu ei jõuta rääkida-kirjutada laiemale publikule, kuigi peaks ja seda on eri vormides ka aeg-ajalt tehtud. Oleks väga vaja, et teaduste populariseerijate ring laieneks, et inimene, kes on kompetentne, leiaks hea vormi – siis saab ka mitte nii informeeritud inimene aru.

Anu Kõlar: Meil on, mida populariseerida. Teine asi on, et oleme millegipärast natuke kõrvale jäänud üldisest humanitaarsest mõttest. Olen eriti viimasel ajal tähele pannud, et üld-, kirjandus- või kunstiajaloolased tegutsevad rohkem ühise rindena. See võiks minu arvates meie teine tegevussuund olla – liita ennast humanitaaria arengukäiku.

Kas asja võiks parandada interdistsiplinaarne koostöö?

A. V.: Interdistsiplinaarseid töid on ju olnud. Osakonnas on olnud näiteks Tartu ülikooli või Tallinna ülikooli sotsioloogia taustaga inimesi. Ei saa öelda, et me oleme isoleeritud.

A. K.: Meil on uuritud muusikateatri ajalugu, Kristel Pappel on siin suurepärane uurija, ja seda seostatud teatriloolaste uurimustega. Viimastest ajaloouurimustest on kaalukad Toomas Siitani artikkel „Hilise Rootsi aja Narvas” ja Aleksandra Dolgopolova artikkel „Muusikuametitest ja tähtsamatest muusikutest”, mis ilmusid Eesti Ajalooarhiivi toimetiste viimases köites, ning Jaan Rossi toimetatud „Encapsuled Voices”. Need on olulised kontaktivõtmised ja ei saa öelda, et neid vähe on olnud, pigem on tendents paremusele.

Maarja Kindel: Sellest, kuidas rohkem orbiidil olla, on minu arvates väga huvitav näide „MI” saates korraldatud Bachi ja Beethoveni diskussioon, mida vaatas palju inimesi. See on üks väga hea formaat, kuidas tulla lähemale – huvitav muusikutele, teiste humanitaaralade esindajatele ja täiesti väljaspool seda valdkonda tegutsevatele inimestele.

Kuivõrd perspektiivikas võiks olla ajastupõhine integreeritud ajalookirjutus?

M. K.: Tundub, et kitsa ajaloo kirjutamise aeg võib olla möödas. Ideaalis võiks ajalooraamatus olla kirjandus, teater, kunst, muusika – kõik paralleelselt, et saaks tõesti suure pildi. Praegu on ikka väga palju nii, et pead võtma ühe ja teise raamatu ning kokku kombineerima oma peas.

A. K.: Kui rääkida jälle sillast humanitaarias, siis on väga värskendavad olnud seminarid, kus eri valdkondade inimesed on rääkinud ühest ja samast kümnendist. Need on olnud mulle olulised kokkusaamised ja selle formaadi võiks taaselustada.

Nii et vestlusringe võiks rohkem olla?

A. K.: Jah. Peale ühe ajaperioodi süvavaatluse võiks alade ühendajaks olla ka mõni ühine uurimisviis või lähenemisnurk, kas või mu isiklik viimase aja vaimustus – mäletamise ja ajaloo seosed.

A. V.: Minu uurimisvaldkonnas on alati olnud oluline inimhääle uurimine. Korraldasime aprillis selleteemalise interdistsiplinaarse koolituspäeva. Inimesi, kel hääletemaatikaga tegemist, on üsna palju, näiteks lauluõpetajad, näitlejad ja häälearstid, igaüks näeb sama probleemi oma vaatenurgast. Isegi kui me ei süvene nende alade tegevusse põhjalikult, on oluline taibata teiste käsitluslaadi. Oma kitsamas erialas me sageli „jookseme kinni”, näeme asju niivõrd kitsalt, et see takistab edasist arengut. Aitaks, kui vaataksime natuke teisest nurgast. Nagu see vana kuulus jutt, kuidas pimedad elevanti tundma õppisid: üks katsus jalga ja ütles, et see on nagu post, teine kirjeldas, et lont on nagu uss jne.

Eesti muusikateadus on jõudnud rahvusvahelisele areenile, meie teadlased kirjutavad ka inglise ja saksa keeles ning pole kahtlust, et välismaiste väljaannete kaudu on võimalus jõuda märksa suurema lugejaskonnani. Kui suurt ohtu kujutab eesti teaduskeelele see, et teadlaste pilk on suunatud välispublikatsioonidele? Milline on eestikeelse muusikateaduse olukord praegu ja perspektiivis?

M. K.: Mõtle, kui palju lihtsam on näiteks saksa muusikateadlastel – kirjutad Wagnerist teadustöö saksa keeles ja oled kindel, et see kehtib oma maal ja terves maailmas. Sellepärast ma imetlengi meie muusikateadlasi: nad peavad kirjutama oma muusikalugu ja samas püüavad ka suurel areenil mängida. See tundub mulle vahel üsna ulmeline, aga kuidagi on jõutud seda teha.

A. K.: Emakeelne mõtlemine on väga oluline. Just selleks, et eesti teaduskeel säiliks ja uueneks. Eesti keel on niikuinii täis inglise keelt, aga kui ka teadus läheb täiesti ingliskeelseks, kaob eesti keele sügavam funktsioon, kasutusele jääb vaid igapäevakeel. Keele süvakihid on hääbumas, see on üks põhjus, miks on eestikeelne muusikateadus hädavajalik. Saan aru, et muusikapsühholoogia ja -teooria on palju altimad ingliskeelsele suhtlusele, aga kui me kirjutame Eesti muusikaajalugu, siis esimene keel peaks kindlasti olema eesti keel.

A. V.: Ei saa ka ilma võõrkeelteta, muidu võime väikses Eestis isekeskis end küll toredalt tunda, aga meil puudub kontekst ja side sellega, mis toimub mujal, ja me jääme lihtsalt veidrikeks.

Anu Veenre: Eesti muusikalugu uurides huvitavad mind ka naabermaade kohta tehtud uurimused. Soome muusikalugu saan tundma, kui loen soome muusika käsitlusi inglise keeles. Samamoodi tahan ma, et Eesti muusikalugu oleks olemas ka inglise keeles.

Rääkides veel teadlaste ja laiema üldsuse vahendamisest – suur on muusikaõpetajate potentsiaal, kuid õpetajad ise ei ole muusikateadlaste tegemistega kursis. Mida arvate mõttest, et muusikateaduse tudengid võiksid käia oma eriala tutvustamas?

Anu Veenre: Seda mõtet on kuulda olnud, aga see on jäänud toppama kas inimressursi taha või praktilistel põhjustel. Aga selle võiks uuesti üles võtta.

A. K.: Me oleme esinenud „Teeviidal”, korraldanud muusika esseevõistlusi – ei saa öelda, et me pole midagi teinud oma eriala tutvustamiseks. Usun, et päris isiklik kontakt oleks väga tõhus ja vajalik. See, keda me muusikateadust õppima ootame, on uudishimulik inimene, kel on suurem soov süveneda ja uurida. Me ju tegelikult ei oota seda, kes suurepäraselt valdab klassikalist harmooniat, vaid pigem just intellektuaalset uudishimu. Selle suudab aga just see inimene kindlaks teha, kes on noore inimesega pidevalt kontaktis.

M. K.: Muusikaõpetajatega kontakti loomisele peaks rohkem panustama, sest muusikaõpetaja on see, kes võib tähele panna, kui mõnel lapsel on huvi või eeldused. Muusikaõpetaja peaks olema see, kes juhib lapse muusikateaduse juurde, aga õpetaja peab selleks ise kursis olema.

Milline on Eesti muusikateadusmaastiku suurim unistus?

M. K.: Leida üles kõik säravad noored mõtlejad. Vahel võib ju tunduda, et tänapäeva ühiskonnas ei suudeta sügavuti asju analüüsida ja teised sellised probleemid, aga mulle siiski tundub, et mõtlemisvõimelisi ja süvenejaid inimesi on sama palju kui kümme või kakskümmend aastat tagasi. Tuleb nad vaid üles leida.


Peale noorte talentide leidmise unistavad muusikateadlased üksmeelselt, et oskaksid organiseerida igapäevatöö killustatust ja koormust nii, et leiaksid aega ka teadusesse süvenemiseks. Nagu majanduslikel kaalutlustel täis pikitud töögraafikut iseloomustab ruumipuudus ka teadlaste töötingimusi muusikaakadeemias, kus võiks ideaalis olla rohkem ruumi töötamiseks ja raamatute hoiustamiseks. Seejuures on teadlased oma ruumidefitsiidis igati solidaarses seisus ERSOga ning kahtlemata on hingesugulus muusikute ja muusikateadlaste vahel soovitav.

Teadusinimestele omaselt jäi vestlusest kõlama pigem asine, praktilisi lahendusi otsiv toon: kuidas saaksid võimalikult paljud muusikateadusega isikliku kontakti? Silda tuleb ehitada kahelt poolt keskele kokku. Tänastel muusikutel, muusikaõpetajatel, kultuurihuvilistel ning kõigi valdkondade humanitaarteadlastel on võimalus anda ideede ja ettevõtlikkuse näol oma panus, et koos muusikateadlastega üles leida potentsiaalne sünergia. Tänusõnad neile, kes on seda juba teinud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming