Eesti noortemuusikal – Shakespeare nukuteatris

Heili Vaus-Tamm

 

Julia – Hele Kõre ja Amps – Kaire Vilgats. 2x PRIIT GREPP

 

Muusikal “ROMEO JA JULIA” William Shakespeare’i ainetel: lavastaja ANDRES DVINJANINOV, muusika ja laulusõnad ELMAR LIITMAA, JAAGUP KREEM, ansambli TERMINAATOR laiendatud koosseis, Eesti Nuku- ja Noorsooteatri siseõue saalis 27. VIII.

 

“Romeo ja Juliaga” astuvad teatrijuhid Andres Dvinjaninov ja direktor Meelis Pai olulise sammu noortele suunatud muusikateatri kui žanri kujundamisel ja väärtustamisel.

 

Muusikalikuues Shakespeare on justkui sõnum noortele, et tasub klassikat vaatama minna ja et teater ikka on tõesti üks elus asi. Sellisena on lavastus igati omal kohal. Eesti muusikalide paremikku ründab publik vahest lavastajatöö ja hitte loova originaalmuusika tõttu.

Huvitav on see, et Eestis on juurdumas noortemuusikali žanr (senised “Grease”, “Risk”, nüüd “Romeo ja Julia”). Kui muidu kipub muusikal oma melodramaatilise süžee ja “armsate” meloodiatega noortele liiga magusaks jääma, siis nende teostega liigutakse sotsiaalsete süžeede, tänavateksti ja noortele lähedasema muusika poole. “Romeo ja Julia” on siin mitmes mõttes etapiline: teos põhineb klassikal, kuid tegevus toimub kaasajas (kesklinna humanitaarkooli tüdruk ja Kopli kutsekooli poiss) ning enda kirjutatud muusikat esitab meie oma ansambel Terminaator.

Andres Dvinjaninovi rolli nukuteatri ampluaa laiendamisel (ooperiprojektid, muusikal) noorsooteatriks on raske üle hinnata. Küll stagnaaegse maiguga väljend see noorsooteater, aga Noorsooteatri muutumisega Linnateatriks meil ju enam noortele orienteeritud teatrit pole. Ja kui “Grease” sai publiku ette toodud tavapärases kohas Linnahallis, siis nüüd on muusikalipublik esimest korda oma majja toodud, ehitatud siseõuele täiesti vettpidav katus jne. Arvan, et need momendid on olulisemad kui järjekordse muusikaliprojekti õnnestumisprotsent.

Muusikalide esitamise teeb raskeks see, et näitlejad peavad paraku ka laulma. Kõlab paradoksaalselt, aga nii see on. “Romeo ja Julia” puhul on tehtud mitmeid õigeid otsuseid, vokaalselt oli aga tulemus (mitte enam kirju, nagu esimeste muusikalide puhul) poolik ikka. Nimitegelasteks olid võetud muusikalimaastikul täiesti “värsked” nimed, Otsa koolis pop-jazzmuusikat õppiv Kristjan Kasearu ja Linnateatri näitleja Hele Kõre. Nii et üks rohkem laulis ja teine rohkem mängis, või siis vastupidi, üks eriti ei mänginud ja teine eriti ei laulnud. Järelikult pidi välja vedama lavastus, millele noored oma värvi annavad. Ja siin on Dvinjaninov muidugi pingutanud. Algus läheb käima räigelt, segaselt ja kiiresti (aga ikka parem kui venivalt ja kulunult).

Hiljem hakkasin aru saama, mis ja kus toimub – et Eestis, lausa Tallinnas, ning et Julia soositud kosilane Paris on seekord perekonnasõbrast Eesti-Itaalia “hästisäilinud eas” rikkur, kes neiule 17. sünnipäevaks kingib ööklubi Verona; et Romeo on joodikust elektriku poeg ning et juhtumisi selliste nimedega eesti noored avastavad eneste ehmatuseks end justkui klassikalisest “Romeo ja Julia” mängust. “Meil tuleb teine lõpp”, kostab aeg-ajalt karjena saatuse eest põgenemise püüe. Lavastuse sisuliselt tugevaim koht ongi Julia venna tapmise pärast rettu viidud Romeo stseen, kus ta aknal istudes satub vanast raadiokrapist katkendlikult kuulma päevauudist Cappide tütre Julia kohta, kelle järsakule jäetud valge Mercedes viitab neiu enesetapule. Raadio ragiseb ja läheb lainelt ära, “tänane ilm…” jätkab kiretu diktorihääl. Tõsise pooluse lavastajakätt on veel tunda ooperis ja balletis väga pikalt kestva Julia ja vanemate stseeni lühendamises tütre ühelauselisse meeleheitesse: “Isa, sa ei armasta mind…” Need momendid ja vastukaaluks kuhjaga naljakaid seiku näitavad lavastaja pilotaaži, kus Shakespeare’i süžeele on oskuslikult külge poogitud hulgaliselt tänapäevast situatsioonikoomikat. Mäng käib traagika ja koomika piirimail. Õieti põhiliselt koomilises võtmes, mille tagant kumab paratamatu Shakespeare’i lõpp, mille eest ikkagi ei õnnestu pageda.

Lisaks sellele, et peategelaste osas on põhiliselt välditud (Liisi Koikson siiski ka mõne etenduse peaosas) tuntud-kulunud muusikalinimesid, on võit Kaire Vilgatsi kasutamises nii muusikalise juhi kui Julia ammena (rollinimi Amps). Samas aimub Vilgatsi esimesest laulustki mingit ülepingutatud püüdu “justkui kõigi teiste eest ka ära laulda”. Pärast taandub see loomulikult kandvaks. Sama professionaalse väljavedamise pingutust aimub muide kohati ka lavastusest.

Kolmas õige valik on Terminaator. Kui ikka inimene laulab teatrilaval oma tekstidele loodud laule, mõjub see ehmatavalt ehedalt ja hingeminevalt. Jaagup Kreemi tekstid üritavad oma kodukootud lüürikaga Shakespeare’iga ühte jalga astuda, haakuvad üle räigema proosateksti aeg-ajalt loetud originaalvärssidega. Ja tavatu väärtus on see, et meie oma lavaloost on tekkinud laulud (näiteks sugestiivse viisiga Jumala poole pöördumine “Tee seda veel”), mis on saamas tõeliseks hitiks.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming