Eesti on pianismi paradiis

Mirje Mändla

Kontserdisarjas ?Noored pianistid?: MIHKEL MATTISEN Estonia kontserdisaalis 19. IV, kavas Bach, Beethoven, Liszt.

 

Eesti muusikaeluga kursis inimene teab, et Eestimaast on sirgunud erakordselt rikkalikult pianiste ja et nende järelkasv on pidev ning samavõrra mitmekesine. Siseringis tuleb vahel ka jutuks, kus kõik need koolitatud pianistid võiksid rakendust leida. Teame, kuivõrd piiratud on siiski Eesti kontserdisaalide ja seal toimuvate kontsertide arv.

Kui vaadata teise nurga alt, on see siiski tore, et pianiste koolitatakse niivõrd palju. Mitmed saavad oma oskusi väärikalt rakendada klaverisaatjatena, pedagoogidena ja musitseerida suuremates või väiksemates ansamblites. Puudu ei ole pianistidest uue muusika maastikul, meenutagem kas või viimati Marrit Gerretz-Traksmanni soleerimist Pärdi teoses ?Lamentate?. Noorte pianistide seast kasvab kandidaate ka rahvusvahelistele konkurssidele, näiteks võib mainida Mihkel Polli.

Eestis on nii palju pianiste, et noorema generatsiooni esindajatega saab läbi viia isegi terveid kontserdisarju, nagu selle on viimasel hooajal ette võtnud Eesti Kontsert, kelle organiseerimisel oleme olnud tunnistajaks Irina Zahharenkova peenele filosoofilisele klaverimängule, Sten Lassmanni küsimusi õhku viskavale kontserdile ja Kadri-Ann Sumera meeldejäävale Lepo Sumera interpretatsioonile, millele loodame suvel juba järge kuulata.

Aprillikuus astus sarjas ?Noored pianistid? Estonia kontserdisaali lavale Mihkel Mattisen. Mattiseni kasuks peab ütlema, et ta on leidnud pianistina endale kenasti rakendust ka levimuusika sfääris ja tänu tuntusele teleekraanilt on tema kontserdid noortele muusikasõpradele eesti koolides olnud väga meeleolukad ja menukad sündmused. Ja Mattiseni kasuks peab veel ütlema, et oma austajaid ta tunneb ja oskab neile läheneda. Sellele viitas ka tema kontserti sissejuhatav meeleolukas kõne, mis andis noortepäraselt ülevaate, mida muusikaõhtul järgmise kahe tunni jooksul oodata võib. Samasse rubriiki jäi ka meeleolukas lisalugu. Saalis oli tunda noorte inimeste elevust, kes olid sattunud Mattiseni lummuses kuulama väga tõsise kavaga sooloklaveri õhtut.

Nagu Hando Nahkurilgi ei ole Mihkel Mattisenil lavakrampi, aga sõrmi juhtiv ?arvutiprogramm? töötab üsna uljalt ja isepäiselt, nagu näitas kontserdi avalugu, Bachi Tokaata fis-moll. Pärast Nahkurit, kes samuti esitas ?Noorte pianistide? sarjas Liszti loomingut, oli Mattisenil ehk isegi raske osaliselt sama kavaga lavale astuda. Ja Liszti filosoofilistes ja dramaatilistes teostes oli ehk seekord tõesti rohkem kui tavaliselt hoogu ja energiat ning lihtsalt kauneid meeleolusid, vähem detaile ja peeni nüansse, filosoofiat.

Siiski jäid just kontserdi teise poolde selle õhtu parimad hetked. Tundub, et Liszti ?Benediction? on üks eesti noorte pianistide armastatum teos, mida mõne aasta eest esitas ka Nahkur. Neid jälgi poeetilistest ja õrnadest üksioleku hetkedest võis leida ka Mattiseni interpretatsioonis. Siiski on Mattiseni tippsooloõhtud ilmselt veel ees, seni on ta ennast tugevamast küljest näidanud ansamblistina ja ilmselt on ta tugev ka oma põhiampluaas ? laulude kirjutamises ja töös muusikaprodutsendina, rääkimata tööst saatega ?Tähed muusikas?.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming