Eesti parim viiuldaja 2010

Toomas Velme

Äsja lõppes II Pärnu viiuldajate konkurss. Selle pealkirja tõlgitsemisel mõeldava segaduse ärahoidmiseks tuleb seletada, et tegemist ei ole lokaalse ürituse, vaid teist korda toimunud üleriigilise viiuldajate võistlusega. Reglement pakub osavõtuvõimaluse kõigile kuni 30aastastele viiuldajatele, mis tõstab konkursi 1987. aastal katkenud vabariiklike interpreetide konkursside tasemele. Sellise võimaluse loomise eest tuleb kiita Pärnu Filharmooniat ning  eraldi ja eriti konkursi produtsenti ning läbiviijat tšellist (!) Aare Tammesalu. Seekordse võistluse eriline ja väga nõudlik kava oli mööndusteta võrreldav rahvusvaheliste konkursside kavadega. Eriliseks teevad selle I voorus lisaks Paganini kapriisile nõutav J. S. Bachi Sonaat viiulile ja klavessiinile (!), II voorus kohustuslik Eduard Tubina Soolosonaat ETW 57 ja III voorus Vivaldi ühe „Aastaaja” esitamine orkestriga ilma dirigendita Mozarti Kontserdi kõrval.     

Lähemalt toimunul peatumiseks tuleb  alustada algusest ehk avavoorust. Kapriisid kapriisideks, aga põnevust tekitas Bachi sonaatide mängimine klavessiiniga. Kui palju said võistlejad harjutada klavessiiniga? On see ju hoopis teine maailm kui sonaat klaveriga. Millised on klavessiinide häälestused ja kuidas nendega kohaneda? Millises situatsioonis on üldse viiul Bachi Sonaadi kolmehäälses partituuris? Absoluutselt täpselt ja veenvalt lahendas need või nendega sarnased kitsaskohad  konkursi noorim osavõtja Robert Traksmann (15) oma esitusega paaris klavessinist Reinut Tepiga. Žürii tõdes üksmeeles, et see oli ainus Bachi esitus, mis ei tekitanud ühtegi küsimust ja millest kujunes c-moll Sonaadi BWV 1017 nauditav ettekanne. Kuid tänada tuleb kõiki klavessiniste, kes olid viiuldajate partneriks, need olid Lauri Honkavirta kolmel, Reinut Tepp kahel ja Kristi Hinsberg ühel korral.     

Teises voorus oli kohustuslik eesti viiulimuusika tippteos, Tubina Soolosonaat. Interpreedid olid nii tehniliselt kui ka vormiliselt keerukasse teosesse suhtunud äärmise tõsiduse ja vastutustundega. Kuulsime kuut erinevat  interpretatsiooni, kuid jälle tuli tõdeda R. Traksmanni üleolekut nii teose tehnilise valdamises kui intellektuaalse mõtlemise vastavuses helitööle.     

Siinkohal on vist ka viimane aeg avaldada žürii koosseis, kes otsused tegi. Korraldajad olid žüriisse kutsunud EM TA professori Mare Teearu, Tallinna muusikakeskkooli direktori, helilooja Timo Steineri, muusikateadlase ja -kriitiku Evi Arujärve ning allakirjutanu näol veel ühe professori muusikaakadeemiast. Kindlasti ei kulgenud žürii töö liiga üksmeelselt, kuid oma kogemuste najal võin öelda, et  tegemist oli vägagi üksmeelsete otsustega, milleni jõuti argumenteeritult ja ladusalt töötades. Nüüd siis kolmanda ja otsustava vooruni, mis, nagu öeldud, toimus kontserdimaja suures saalis koos Pärnu Linnaorkestriga, mida juhatas peadirigent Jüri Alperten. III vooru jõudis kolm osavõtjat: Hendrik Soon, Robert Traksmann ja Ingmar Simson-Valtin. Siinkohal on žüriil põhjust kummutada arvamus, nagu oleks valik tehtud pelgalt sootunnuste põhjal,  kuigi me ei varjagi heameelt fakti üle, et selle valdavalt feminiinse elukutse esindajate hulka on lisandunud kolm mehist tegijat. III voor nõudis võistelnuilt kahte teost, lisaks Vivaldi „Aastaaegadele” Mozarti üht viiulikontserti etteantud valikust. Osavõtjad olid Mozarti valikus olnud üksmeelsed ja valinud kõik Kontserdi D-duur KV 218. Vivaldilt oli Traksmann valinud „Talve”, Soon „Suve” ja SimsonValtin „Kevade”. Žüriile oli ette nähtud ka  kohustus-võimalus jälgida võistlejate orkestriproovi Vivaldi kontserdiga.

See osutus vägagi kasulikuks lisakohustuseks, mis aitas välja selgitada osalejate isikuomadusi, muusikalisi veendumusi ja eriti liidrivõimekuse kogenud muusikute ees. Et nii mõnigi neist omadustest, eelkõige viimasena nimetatu, pole õpitavad, selgus siis, kui orkestri ette astus Robert Traksmann, kes teadis täpselt, mida soovis ja kuidas ennast realiseerida koos kolleegidega. Mozarti  D-duur kontsert on igal konkursil, kus see kavas, pähkel nagu teisedki. Väga vähe on neid, kes konkursi õhustikus jõuavad kaugemale täpsest esitusest, kui sedagi. Teatavasti pole aga võimalik neid teoseid vältida, kui viiuldaja soovib olla professionaal. Meie võistlusel juhtus üht ja teist, kuid kuivalt väljus veest siiski ainult Traksmann.       

Enne lõplikke tulemusi võib nimetada nende osavõtjate õnnestumisi, kes lõppvooru ei kvalifitseerunud. Helena-Liis Väljamäe oli päris vapper Sarasate „Carmen-fantaasia” läbiviimisel, sama võib öelda Daana Otsa esitatud Sarasate „Zapateado” kohta ja Kaia Nebieridze esitatud Tubina Soolosonaat oli samuti paremate hulgas. Usun, et kedagi ei üllata nüüd  TMKK õpilase, 15aastase Robert Traksmanni võimas võit II Pärnu viiuldajate konkursil. Kõik voorud kindla liidrina läbinud noormees võitis I preemia, samuti Pärnu LO eripreemia ja Rahvusvahelise Eduard Tubina Ühingu eripreemia helilooja Soolosonaadi esituse eest. Plats oligi puhas. Kaht III preemiat jagasid Hendrik Soon ja Ingmar Simson-Valtin. Konkursi kava oli märgatavalt nõudlikum kui I Pärnu viiuldajate konkursil ja küllap kasvavad  nõuded veelgi lähitulevikus ehk paari aasta pärast. Aasta 2010 vaieldamatu liider eesti viiulimängus on Robert Traksmann, kelle isa on TKO kontsertmeister Harry Traksmann ja vanaisa oli Pärnust pärit kauaaegne ERSO artist Mart Traksmann ja kelle vanavanaema (92) istus vägagi nõudliku olekuga kõigi voorude publiku hulgas. Mõni dünastia ikkagi on meil elujõuline.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming