Eesti pianistid Saksamaalt

Ia Remmel

„Pianisti portree”: Kalle Randalu 17. XII ja Toomas Vana 14. I Estonia kontserdisaalis.

Aastavahetuse portreteeritavad pianistid olid Saksamaal tegutsevad Kalle Randalu ja Toomas Vana. Kuigi pärit eri põlvkonnast, ühendab neid asjaolu, et mõlemad on Bruno Luki õpilased.
Mõlemat kontserti kuulnult kandus mõte tahes-tahtmata aastakümnete taha, sinna, kus nad olid oma tee algul –
värsked, noored, saavutusjanused. Meenuvad Kalle Randalu säravad, tehniliselt täiuslikud kontserdid konkursi­aegadest: Schumanni-nimeline  Zwickaus (1981), ARD konkursi võit  Münchenis (1985) ja Tšaikovski-nimelise IV koht  Moskvas (1982, suurim saavutus eesti soost interpreedilt seal eales). Meenub Toomas Vana särtsakas, rabav noorus, kui ta muusikakeskkooli lõpuklassi õpilasena suveräänselt võitis 1988. aastal üleriigilise konkursi. Mõlemad olid ja on meie pianismi suured anded. Kuid nagu interpreedielust on teada, anne andeks. Noorpõlveedu on vaimustav, kuid mis saab edasi? See edasine, interpreedi areng, täiustumine, eneseteostamine, muutumine ongi kõige huvitavam, kuid keeruline ja raske.
Kalle Randalu portree sisaldas muidugi tema armastatud saksa muusikat. Kõlasid Schuberti sonaat B-duur DV 960, Brahmsi „Variatsioonid ja fuuga Händeli teemale” ning uut eesti muusikat: Helena Tulve „Kolm laulu klaverile” ja esiettekandel „Laula mulle õitsvast puust”. Kõige põhjendatuma hinnangu pianisti arengule saab kahtlemata anda siis, kui oled tema loometeed, arengut ja muutumisi pidevalt jälginud. Pean kahetsusega tunnistama, et Randalu  puhul on mul aastaid kaduma läinud. Kuid nüüd uuesti kuuldes oli selles järsku mingi suur värskus, kui hämaras detsembriõhtus hakkasid kõlama Schuberti sonaadi esimesed haprad helid. Schuberti sonaadid on vormilt tohutult suured, need täidavad ainuüksi oma mahuga ühe kontserdipoole. Alatiseks probleemiks ongi siin vormiterviku ülesehitus ja teemakordustega toimetulek. Randalu Schuberti märksõnaks oli „tundlikkus”. Ülitundlikkus kõlas, läbiminevate nüansside rohkuses, tundlikkus kõigest sellest tekkivates psühholoogilistes seisundites. Sellisena mõjus see muusika väga originaalse ja isiklikuna, mida kuulasin suure huvi ja teravdatud tähelepanuga. Ning loomulikult ei olnud sellise tundlikkuse puhul probleeme ei korduste ega terviku ülesehitamisega.
Ma ei ole Randalut varem Helena Tulve ja tema põlvkonna muusikat esitamas kuulnud ja arvan, et ta tegi seda erakordselt hästi. Ka siin jätkus seesama tundlikkus, mis tõmbab kuulaja tähelepanu viimseni pingule nagu pillikeele. Võiks öelda, et interpreet mängib kui kuulaja närvikeeltel. Ka Tulve muusika on olemuselt selline, pingest laetud, vahel aegluse, vahel plahvatuslikult vallanduvate kujunditega kuulajat lummuses hoidev.
Kontserdi viimases teoses, Brahmsi Händeli-variatsioonides oli väga nauditav variatsioonidele omaste vahelduvate karakterite rohkus. Vaid teose apoteoos, suur fuuga massiivse finaaliga oleks ehk vajanud rohkem kõlajõudu. Sisemist jõudu jätkus seevastu küllaga.
Ka Toomas Vana kava sisaldas rohkesti Brahmsi. Tema puhul oli see mulle algul mõnevõrra üllatuslik, kuid siis meenutasin tema elulugu: II koht 1992. aastal Hamburgi Brahmsi-konkursil. Vana on esitajana olnud isepäine, vaimukas – selline vaba vaim. Olen temalt kuulnud väga häid klassikaesitusi, kus on erksus ja kujundiselgus väga kasuks, vähem aga romantismiajastu muusikat. Nüüd asusin tõesti suure huviga kuulama, kuidas ta mängib Brahmsi kaheksat klaveripala op. 76, seda tõsist, lihtsat, rahvalaululist, vahel valusalt hingepihtimuslikku, sealsamas teravalt rahutut muusikat. Tunnetuslikult oli see väga hea esitus, värske nii habrastes kui hammustavates nüanssides. Ning selle taga oli kogu aeg tunda vahedat intellekti.
Kõike seda jätkus ka kava teise poolde, Brahmsi sonaati nr 3 fis-moll. Arvan vaid, et palu, Brahmsi hilisloomingut, mängis Vana veelgi paremini kui noorpõlveteost sonaati (kuigi seegi oli hea). Siin jäi natuke puudu mastaapsusest ja kõlajõust, kuigi nautisin väga, kuidas interpreedi mõttejõud kõike esituse taustal suunas. Mart Siimeri elektroonikaga vürtsitatud uudisteos „Päike ja loojang” sobis suurepäraselt Vana vaheda mõtte ja isikupärase väljenduslaadiga. See on huviäratav lugu, millele andis väga palju juurde heliliinide kõla elektrooniline muundamine.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming