Eesti popmuusika paremad päevad (vol 1)

J?n Rooste

  Kui 1990ndate teisel poolel tekkis meil kodumaise popmuusika ja eriti vahest rock’i pärast sügavam mure, et domineerivaks saab juba oma sünnihetkel lootusetult rappa jooksnud maakeelne süldimuusika, siis tänaseks on asjalood palju paremad. Sült domineerib, aga ainult tänu rämedatele kaubandusskeemidele. Seevastu tehakse palju ka imehead levimuusikat, mis levib ehk mõnevõrra vähem, aga põhjustab kuulajas hingelise erutuse seisundi. Kolm suunda on siin rohkem esile tõusnud ning häid artiste pakkunud: kodumaine raskemuusika (Metsatölli etno-metal’ist No Big Silence’i rafineeritud jõhkruseni), indie-rock (nii maa- kui ingliskeelne) ning hip-hop, räpp (mis samuti varieerub laial skaalal).

Indie-suunast on rock’i tulnud põnevaid noote, vaheldust eesti raadio-rock’i üheülbalisele pateetikale ja labasusele. Muidugi, eks ole säälgi (eriti just viimastel aastatel tekkinud ingliskeelsete indie-bändide seas) klišeelikke lahendusi, pastišši ja matkimist, aga sekka ilmub tõelisi pärle. Sama on meil keskeltläbi ka räpiga – Chalice’i ja Tommyboy omapärastele visioonidele vastukaaluks on olemas täiesti MTV-väärilisi kommertsprojekte. Aga keskeltläbi on needki pigem huvitavad asjad.

 

Ansambel Ursula debüütplaat “Annameme­nõu” astub kunagi Genialistide sisse tallatud rada: on korraga lüüriline rock-menuk, aga samas sisuliselt mainstream’ile uljalt vastu ujuv, me popmuusika tänastest kaanoneist üsna vähe pidav asjake, peaaegu paroodiaplaat. Lähim sugulashing me muusikas võikski olla Genialistid, see, mis nad 1990ndail tegid. Ent samas on Ursula sedavõrd uljalt iseseisev, et raske on teda üldse kuskile panna – muusikaliselt meisterlik (enese)irooniline projekt, mis suudab matkida-nokkida Jää-äärt näiteks nii, et tulemuseks on õnnestunud ja ilus poprock-laul, mis torkab vanameistreid, öeldes: näe, me oskame teie klišeede ja nippidega mängida ja samas iseendaks jääda. Nõnda ei saagi aru, kas selletaolised sammud nende lugudes on kummardus muusikaliste eeskujude poole või süüdimatu postmodernistlik pila. Usutavasti mõlemat.

Plaadi eelviimane lugu “Heiki” astub dialoogi me rock-ballaadi-kultuuriga – lausa mõnitavas toonis. Samas on seda halenaljakat lugu võimalik võtta ka adekvaatse sissevaatena ühe armunud luuseri maailma ning sel juhul kaob tast jämekoomiline moment. Ursula balansseerib pidevalt muusikalise trikitamise-huumori-rock’i tegemise ning tõsiseltvõetava teistlaadse indie-musa piirimail. Ühesõnaga eluterve ja terav projekt, mis teeb sedavõrd ilusat muusikat sedavõrd irooniliste, kiuslike, mitmemõtteliste tekstidega, et kuulaja võib toda siiralt nautides lasta end korralikult tõmmata – kusjuures ta veel naudib seda tõmmet! Ursula nõuab veidi äraspidist huumorimeelt – ega meil vabariigis naljalt teistsugust enam ei leiagi, ajad siuksed –, aga ei ole naljabänd.

Kui Ursula alles alustab, siis me indie-rock’i vana lipulaev Dreamphish (muidugi, Dallase kõrval) pani sel kevadel ametlikult pillid kotti; kuigi ega popmuusikamaailmas sääraseid jutte alati usaldada ei tasu. Dreamphish tekitab mus positiivset melanhooliat, see on säherdune hea endassesüüvimise muusika, kuigi neil on ka aktiivselt punkivat, raevukalt energiaalset musa, nagu Fagira D Morti tekstiga “Bolshie Boy”.

Plaat “Happiness Happens” õigustab oma nime – see on tagasivaade Dreamphishi aastate jooksul tehtule, kogumik parimast ingliskeelsest (mõtlen kogu aeg, kas nad kõlaksid maakeeli usutavalt, vast ikka, seda oleks väga põnev kuulda; tulge kokku tagasi ja tehke üks eestikeelne asi ka! – ma olen kuulnud, et teil on poeet omas käest võtta) sordiini all hoitud õrnusest ja pingest, mida me rock’il pakkuda. Parim on ta siis, kui muusikud saavutavad säherduse tasase pinge, sisemise intensiivsuse, nagu näiteks loos “Touched”.

Eestis tehtava ingliskeelse indie-rock’i fenomen väärib tegelikult tähelepanu, võtame või Pia Frausi – neid on vaikselt ka maailmas märkama hakatud. Kui näiteks Smilersi või Blacky puhul tundub, et tegu pole mitte bändi, vaid tooteprojektiga, kindla kauba ja selle turustamisstrateegiaga, siis indie-mehed (ja -naised, sest sageli peab lauljaks olema ilus uinutava häälega tüdriklaps – nagu mu lemmik Dallasest) teevad bändi selle sõna kõige paremas mõttes, need on entusiasmi ja südamega tehtud asjad, selles ongi indie’ väärtus ja võlu, selles teatavas asjaarmastajalikus tuhinas, enda jaoks tegemises (muidugi lootuses vallutada kuulajate kõrvu ja südameid). Dreamphish on väga hea näide sellisest bänditegemisest, vähemasti nii see kõlab.

 

Eesti räpis on latt kõrgele seatud ning A-rühm (koos Chalice’i, Tommyboy, Toe Tagi ja teistega) on üks süüdlasi – hitist “Popmuusik” on Genka, Kozy, Cool D ja DJ Critikal päris kaugele liikunud. Ei, mitte, et see halb olnuks, aga nad on veel paremini riimima hakanud ning kuidagi jõulisemad, täiskasvanumad.

A-rühm sihib ehk enam keskteed, mil Chalice ei mõtle niivõrd sellest, kas ta muusika on jazz või hip-hop või veel midagi muud, siis A-rühm on ilmselge räpibänd, kuigi isand Critikal on väga huvitavad, liikuvad, eriilmelised, erinevaid laade ja muusikalisi kujundeid-laene kasutavad taustad kokku keeranud. Kolme räppari anded on erinevat laadi, mõnel on rohkem öelda kui teisel, teine aga oskab isegi seda mitteöeldavat kunstiliselt löövamalt öelda. Mis puudutab elusust, kontakti sotsiaalse ilmaga, siis on see väga hea kriitiline album. Aga mitte ainult: on ka puhast ilu ja eesti vaimu. Mu jaoks kõige põnevamad palad – koostööd Tanel Padari (“Serenaad”) ja Metsatöllu Markusega (“Vaba meest ei murra”) on pea patriootlikud heliteosed. Neis väljub A-rühm enim oma sfäärist, loob uut, teistsugust muusikalist ruumi, eesti popmuusika uut nägu. Aeg on selline, et midagi on jälle õhus, madalseisus on ära käidud, Homenjad ja Sulod massidesse paisatud, nüüd liiguvad noored popmuusikud näljaselt millegi põnevama poole – jääb loota, et selle põnevama järgi tekkib ka kuulajail iha, kui nad lõppeks avastavad, et ka nemad on näljas. See, mis viimastel aastatel popmuusikaturule paisatud, suures jaos lihtsalt ei toida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming