Eesti popmuusika paremad päevad vol 2

J?n Rooste

Anarhia laiutab nii vormis kui sõnumis ja varsti tuleb sõda.  

 

Eesti bändide karikaheitlust TV 3-s jälginud levimuusikasõbrad on märganud, et vokaal-instrumentaalkollektiivide taseme tõus ning tungimine kuulajate südamesse on nädal-nädalalt teinud keerulisemaks muidu müügiedukate süldibändide elu. Hea popmuusika on tagasi ja köidab, võtke või mõttetu Eurovisioon, mis on aastaid olnud vaid vanamoodsa estraadi konkurss (sel suunal on küll palju homoseksuaalidest austajaid, ent soovimata neid siinkohal kuidagi kiusata, pean tõdema – suurejooneline estraad on lihtsalt tülgastav, eriti lapsepõlves nähtud kesktelevisiooni erisaadete tõttu). Nüüd tehti maitse eelistustes samm lähemale vanale glam-metal’ile, mis on juba tunduvalt huvitavam ja teatraalsem, mis siis, et oma uudsusvaramu vist samal määral ammendanud kui estraadi-disko-soust.

Meie estraadipilti on aga kevadega ilmunud mitu märkimisväärset plaati, mida süvamuusikasõbergi oma kõrvaringi avardamiseks võiks kuulata – miskit on õhus. Näiteks üks tähelepanuväärsem eesti rokkar Vaiko Eplik, on ilmutanud plaadi, mis kõlab nagu ta oma “White Album” – nagu oleks Eplik enesega pisut riius, tahaks ära teha palju erinevaid ideid… Aga kokkuvõttes see tal õnnestub, eklektilise albumi keskmes on mitu tugevat rock- ja poplugu, sekka suurepäraseid muusikalisi nalju. Kuigi mu sõber François Serpent ütleb alati, et muusika ei ole ehk see õige naljategemise koht, ses mõttes, et ainult nalja pärast tehtud muusika ei ole seda tegemise vaeva väärt, on mulle alati pinget pakkunud näiteks Frank Zappa veiderdused, kus piir tõsise muusika, absurdihuumori ja siira hullumeelsuse vahel on õrnõhuke nagu hetk, kui korraks saabunud õnnejoovastus asendub korraliku kodanliku argipäevatülpimusega – see pisike vilksatus. Näiteks Epliku muusikaliste ideede rohkus Aapo Ilvese suurepärasele tekstile “Pedajas” kirjutatud laulus on imekspandav – lisaks leiab sellest ehk parima Ehala pastišši me moodsamas popmuusikas.

Kui punkiv “Seks on lahe” on mõnus jõuramiselugu, siis Jää-ääre cover “Kosk” on üks kaunimaid töötlusi ja seadeid, mis kuuldud – see on lauldud siira austusega imeilusa meloodia vastu ning tehtud samas täiesti omaks, Eplikule paslikuks. Suurepärane! Teine selline töötlus on Chalice’i “Masterplan”, mis olemuselt pigem paroodiline (kui originaali teada), aga sellisena pärliks lihvitud; lisaks on Chalice’i üliirooniline tekst põrgulik eesti realism, millele Epliku grotesk lisab darknesslikult glamuurse varjundi. Nagu kõigil parematel plaatidel viimasel ajal, tehakse ära ka kohustuslik koostöölugu Chalice’i enda osalusel – “Õhmovid”. Aga olemuselt on see ikka üks tugev rock’iplaat, mis võtab oma žanri lihtsalt väga laialt. Seda plaati tuli kaua oodata, aga ta jõudis!

 

Kapusta Ja? sai välja antud isegi eklektilisema ja kaootilisema plaadi, mida Siim Nestor Eesti Ekspressis (16. V ) nimetab “Eesti esimeseks avant-hip-hopi albumiks”. P2ts ja WizOne on sõprade abil kokku keeranud massiivse asja: üle tunni aja ja 26 lugu (tõsi küll, mõni neist vaid episoodiline – palasid ühendava humoorikad vestluskatked ja kõnelused). Siin ei leidu kohustuslikku koostööprojekti Chalice’iga, küll aga näiteks Põhjamaade Hirmu ja Tommyboyga tehtud “Enesetaputerrorist”. Reketi, Genka, Tommyboyga kahasse kootud “Pahatujulugu” ning Genka räpitud “Kosmos on metallist” – need on selle plaadi kõige tugevamad räpp-lood, mille sõnumit-looveeretamist tasub jälgida.

Ülejäänu on paljus stiililiselt kaootiline, kohati ambient’lik. Akustilist kitarri ning jazztrompetit sämpliv ja monotoonselt, rock’ilikult mediteeriv “Peatus Laager” on mu jaoks plaadi köitvaim, psühhedeelseim lugu; kuidagi nostalgiat tekitav (nostalgilisi hetki, haakeid näiteks nõukaaega, leiab siit enamgi). Ent siin on veelgi neid, mis viivad kaasa oma unenäolisse maailma, näiteks “Head teed” lauljatar MadLiga. Lisaks peotäite kaupa põnevaid muusikalisi ideid ja mänge, aga kohati on tunne, et selle nahka läheb plaadi terviklikkus, mida küll ulmeline kapsaplaneedi lugu ja meeleolu koos hoiab. Eriti teises plaadipooles tekib tunne, et noored mehed on tahtnud ikka selle ja tolle ideekese ka veel kuidagi ära pressida. Väga huvitav plaat niigi, aga elamuse saanuks veel võimsamaks treida, kui oleks hoolikamalt valitud, mis plaadile jõuab, mis mitte.

 

Kui eelmisel kahel plaadil valitses anarhiline meeleolu ja irooniline laad, püüd lõhkuda muusikalisi piire, siis Psychoterrori albumil “Anarhia ja dekadents” valitseb lihtsalt anarhia ja püüd lõhkuda. See on hetkel vahest eesti pungi üks olulisem sõna (need teised miskipärast lihtsalt ei ilmu, mil hip-hop õilmitseb ning on jala ülbelt me labase muusikatööstuse ukse vahele saanud, nõudes seda, millele tal õigus, ei paista noortel punkbändidel nii hästi minevat) – ja ma pean ikka veel ootama, millal ilmub viimane pungiplaat, Clash juba kunagi “London Calling’uga” lubas rock’n’roll’i surma, aga ei…

Uimsi lood on kirjutatud kõige parema rock’n’roll’i-kooliga, see on otsast lõpuni naudinguga rulluv plaat. Ja edasi? Seda on kriitikud juba maininud, et Freddy tekstid käsitlevad nüüd ehk enam teda ennast, üksikindiviidi, sõltumatust, vabadusiha, enesehävingut, pettumust – samas on see kõikidel nende plaatidel kohal olnud. Pea hümnina kõlab “ma muretsen meile vaid võlgu ja viletsust / ma muretsen meile vaid võlgu ja viletsust // ma pole kellelegi midagi võlgu / ma olen kõik ausalt varastanud / ma olen kõik tasuta saanud / maksnud oma eluga”. Freddy on (või võiks olla – kui vabariigis keegi korrakski kedagi teist peale iseenda kuulama peatuks) ühe päris suure ühiskonnasegmendi eestkõneleja, mehelik räuskaja, elult veidi peksa saanud, samas ülbe ja ükskõikne, vastuhakuline: “ja mind ei nussi teie tere / mina olen punk ja mina olen pede / ja tooge jooki ja imege lahti”. Psychoterrori lood moodustuvad kahest asjast, mille osakaal on umbes võrdne: rock’n’roll’ist ja suhtumisest. Suhtumist on Freddys rohkem kui rubla eest.

Ma ei ole kuulnud, et keegi siin tutvustatuist kuskil suvetuuritaks. Seetõttu – ilmselge on, et parimate sel kevadel ilmunud laulude kuulamiseks tuleb jätta tuurile minemata – las kiigeplatsid jääda vihmaussidele, tigudele, sääskedele ja parmudele. Muusikat saab looduse rüpes ja kivipaneelidest kongides ka üksi kuulata.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming