Eesti popmuusika paremad päevad (vol 4)

J?n Rooste

   

Seda muusikategemise lusti, eufooriat iseendast, teatavat loomingulist nartsissismi, mis kannab ometigi ilusaid vilju, on viimasel ajal Eestis palju; toda vaimu, rõõmu muusikast, endale mängimisest,  mis Janno Zõbini eestvedamisel koguti plaadile “Biit piraadid” (too aeg ja kogumik eeldaks siin eraldi lugu – kummaline mässumeelne matkimislust ja võimas ENSV varase rock’n’roll’i fiiling), tunneb praegugi õhust ära. Vaimuga tehtud asja tuleb nii palju, et kommertsipläga upub selle sisse ära, peagi jäävad reklaami müüvad raadiokanalid eetrisse andma vaid valget müra (mu sõber fs on kirjutanud: ja raadios mängib / kõigi lemmik / Nimetu Pask). Riho Baumann ütleks, et kosmilised kanalid on lahti. Olgu, utoopiline möla.

Ent me popmuusika uus õitseaeg pole muidugi mingi küsimuste ja probleemideta õnnelik vaikelu, vaid otsinguretk, millesse on kaasa kistud ka juba kogenud loojad, kes aastaid väärt muusikat teinud.

 

Viimaste aegade mitmed põnevamad üllitised on ilmunud Õunaviksi kaubamärgi all. Artistide kodu- ja proovikasalvestustest on kootud album “Toatuur”, demokraatliku iseloomuga asjake, kus lisaks laiemale avalikkusele tund­matutele tegijatele astuvad üles ka Allan Vainola, Barbariz, Kago, Pastacas, Orelipoiss, Taavi Tulev jt. Kõige puudutavamad, kuidagi püha (jah, teatav religioosne dimensioon on neis adutav) meeleoluga täidetud lood sel plaadil olid mu jaoks Vainola veidi morbiidne “Õele”, Barbarizi kiriklik-rahvalaululik-rõkkav “Üle kodumäe” ning eelmisele tunnetuslikult sarnane Kago/Iduvigiku “Pyhadeaeg Moskvas”. Põnevaid ja kummalisi asju jagub siia hulgi, näiteks mu lapse lemmik Avo Tamme “Muidugi metsa”, mis on segu harrastusliku isetegemise lustist ning ühemehe-meeskoorilaulust.

 

Ent kui otsida siit toda küsimust või probleemi, siis võiks sõnastada selle nii: kuhu nad edasi lähevad? Kelleks nad tahavad saada? Siin on meditatiivseid tegelasi, kes ajavad oma rida, iseenda ja oma kuulajaskonna jaoks, aga on kuulamise järgi ka päris noori 1960ndate uue folgiliikumise jätkajaid, laulukirjutajaid (näiteks Eva Mitreikina võbelev hääl ajab hetkiti kananaha ihule, eriti võimas on ta teine lugu “Kino”). Vähemasti vahel tundub, et “Toatuur” on nagu “sahtlisselauljate” oma Värske Rõhk, üks tolle tugevam number igatahes… Nagu laulab Orelipoiss oma õrna falsetiga: “Tööpõld on lai-ai-ai.” Võib juhtuda, et nii mõnigi artist väljub kunagi Interneti-padrikust või kodustuudio-üksildusest ning üllitab oma helikandja. Vaimne iseseisvus, (suhteline) sõltumatus müüginäitajaist ning loomisvabadus on teinud näiteks kahest Kago plaadist uuema aja eesti muusika põnevamad asjakesed üldse. Need võiksid olla eeskujuks, aga mitte matkimiseks. Õppigem talt isepäisust.

 

Allan Vainola, mu üks lemmiklaulja, on teinud koos Jaak Lutsoja ja Tanel Liibergiga, oma senise elu tähtsaima plaadi, kammerliku kõla ja olemisega sooloalbumi “Unenäopüüdja” (see kajastub juba ümbrise kujunduseski). See on ta laulukirjutuse, kummitusliku, lummava hääle ning sellega alati kaasas käiva kurvameelsuse, melanhoolia ja romantikaiha kvintessents. Igavene kohvikumeeleolu, aga paraku, seda kohvikut enam pole. Ma tean, sest luusisin ükspäe sõbraga linnas – me otsisime paika, aga seda ei olnud enam (“nostalgia” on vist see sõna, mida nad pruugivad). Muidugi, Vainola ütles, et ega plaat nii tumedameelne ju olegi. Õige, siit leiab ka svingiva pala “Pilet tundmatusse” ning veidi pilava olekuga “Indie”, mille torkiv-iroonilise teksti on Vainola kahe peale kirjutanud Andres Aulega (lisaks Aule omadele on plaadil pruugitud veel Mait Vaigu, Henrik Visnapuu, Heiti Talviku ja Arvi Siia poeese): meil täna tantsuks mängib indie / kitarride rütmis käib ringie / kergetes riietes naisi // lähen võtan vist veel ühe dringi / seni kui laval liiguvad ringi / tõsise näoga poisid. Pisut pilget-kiusu leiab mujaltki. Aga too õrnameelne alatoon ei hääbu noiski lugudes. Ja Vainola, ühena vähestest, võib seda endale lubada.

Ka näiteks Barbarizi põneval üllitisel “Auh!” on adutav nii Vainola kui Kago muusika kohalolu… Ses ajas, me ümber. Ma isegi ei otsiks mõjutusi ja laene, vaid see on pigem midagi säherdust, nagu juhtub loomadega, kes õpivad uusi lõkse vältima: kui ühes metsaosas elajad juba teavad, siis see kandub justkui õhu teel teistele, kuigi füüsilist kokkupuudet ei ole (midagi sarnast pidi toimuma üliõpilaste ja ristsõnade lahendamisega – ei teagi, on see kokkusattumus või tõesti mingi tänini avastamata kanal). Jah, muusikud on nagu loomad. Instinktiivsed, kaunid elukad. Noh, need, kes päriselt muusikud on. Või trubaduurid, sest teatav trubaduuride aeg on meil taas käes.

Nagu Ilvese, Pulga ja Rahmani “Muret ei olõ”. Kolm poeeti-laulikut ühendavad jõud ning loovad võrukeelse melanhoolse üllitise, mil ehk veidi rahvalikkuse pitserit – ent tolles pole oma olemuselt ju midagi halba, kui seda üle ei ekspluateerita. Teatav väljapoole suunatus, taotlus teha rahvalikku ja laialt levivat muusikat (aga oma reeglite järgi, eriti just omas keeles), ongi too erinevus suure jao Õunaviksi muusikute ning Võru patriootide vahel.

(Jätkub järgmises Sirbis.)

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming